Sesamy blogimeem

Sesamy blogis oli juba mõni aeg tagasi postitus, kus ta mõnelt blogijalt kindlal teemal postitust palus... ja siis loa andis omakorda blogimeemi läbi teatepulk edasi anda.  Parem Hilja, kui mitte keegi ja nüüd jõudsin lõpuks mulle “sülle kukkunud teemani” – Ellie ja T. suhetest. Kuigi nüüd kui ma seda kirjutasin, siis juhtus hoopis nii, et see oli lugu sellest, kuidas ma Koonu võtsin ja mis teised, kaasa arvatud T. asjast arvasid vms.

Ma räägiks täitsa algusest. Septembris 2013 olin olnud ilma oma koerata (Älluta) mõni päev vähem kui 2 aastat. Seda on liiga palju. Ja oma osa oli ilmselt ka selles, et Dzännu oli nädalakese minu juures augustis 2013 hoiul ja kui ma ta tagasi pidin andma, siis tekkis tahtmine vastassuunas koeraga peitu joosta 😛

Igaljuhul, sel ajal leidsin lõplikult, et mul on koera vaja! Halasin sellest blogis, sotsiaalmeedias, kodus, tööl, väljas… ühesõnaga: kogu aeg!

Tegin siis enda jaoks otsuse, et nüüd aitab. Hakkan palju raha koguma ja kunagi (aasta pärast 😀) ostan endale  retriiveri!  T. arvamust küsisin muidugi ka, aga nagu ta tõdes, siis eks ma oleks niikuinii selle koera võtnud :P. Aga viisakas on ikka küsida!
T. seisukoht oli, et koer on minu ja mina tegelen, hoolitsen, pissitan, ostan talle vajaliku, ravin jne. Olin nõus, mõistagi. Erijuhud välja arvata muidugi.
15.09.13 andis Sesamy ühes kommentaaris lootust, et kaasomand ei olegi nii halb mõte nagu ma arvasin. Ja lähemal suhtlusel selgus, et täitsa hea mõte!
Rääkisin tööandjaga, et plaanin järgmisel suvel koeravõttu ja tahaks temast teraapiakoera teha ja temaga tööl käia. Sain nõusoleku. Kodus rääkisin T.-le ka, et näe, mükkebroo… koer on põhimõtteliselt 24/7 minuga 🙂 Ja ta polnud sugugi vastu :).

Aga siis edasi läks kuidagi Sesamy ja Zdina kaudu omanikuga suhtlemine nii, et oktoobri alguses uuesti ülemuse ja T. jutule ja ütlesin, et lugu säänne: nädalavahetusel tuleb koer!
Ja mitte kutsikas, vaid täitsa mõistus-peas, kaheaastane koeraneiu 🙂 Noor ema!
Siis pidin, oodatust varem, korteriomanikuga ka ühendust võtma. Kes tõdes nunnult: “No, ma ei saa ju keelata!”. Saaks muidugi küll, aga ta on igati mõistlik ja tore ja armas. Ja ei keelanudki. Ja Koon pole 2 aastaga ka korteris midagi ära lõhkunud, ütlen etteruttavalt.
Ja siis julgesin lõpuks Empzile ka helistada, et ma võtan koera.  Ilmselgelt oli sealtpoolt palju kõhklusi ja küsimusi, aga mul oli igale probleemile lahendus valmis, nii et jäi suht rahule. Aga ütles ka, et tema koera hoidma ei hakka, ise pean hakkama saama!

Mõned päevad unetuid öid, ärevust ja ootust. Palju loomapoodides hängimist ja asjade ostlemist (suures osas tänu Sõprade abile!). Töökaaslase äraseebitamine koera järgi sõitmiseks laupäeval (T. oli reedest pühapäevani ära).  ja 5. oktoobril 2013 olin ma nii õnnelik, et tunnen siiamaani, kuidas ma õnnehormoone kurguni täis lähen, kui seda meenutan! :))

Ellie autos teel uude koju

Esimene pildipostitus ilmus juba siis.  Esimese päeva kokkuvõte järgmisel päeval.

Kolmandal päeval (see tuletas mulle meelde, et kunagi Õismäel oli meil alumine naaber, proua kes IGAL hommikul kell pool kuus nuttes-pooleldi karjudes mingeid palveid luges või piiblit ette luges vms… igal hommikul käis alumise korruse üürgamisest läbi ka mingi “kolmandal päeval”-jutt.) tuli T. tagasi Tartusse. Blogisin sellest ka tookord.  Kopeerin sellest tolleaegsest postitusest lõigu, mis näitab suht hästi T. ja Koonu suhteid. Sellised, nagu need olid järgmisel hommikul, on need siiani 🙂
“Hommikul kell 5 kuulsin läbi une, et T. räägib midagi koonule. Mõtlesin juba, et äkki mingi probleem… äratasin siis kõrvad üles ja kuulatasin terasemalt: “Ma ei saa Sind ju sügama jääda, kullake, ma pean tööle ka minema…” 😀 “

Ehk siis jah, T. hoiab EllieTheElephanti väga. Sõidutab vajadusel haiglasse lastele külla ja kui Koon mingil põhjusel üksikutel kordadel ei tule minuga tööle kaasa (näiteks varstikohe on mõjuvaks põhjuseks tiinuse viimane nädal…), siis jalutab teda päeval. Hoiab siis, kui pealinnas arste väisan… ja jalutab suveõhtutel ühiselt hea meelega pikalt.
Kui Koon nüüd suvel 5 päeva pulmitamas ära oli oma teises kodus, siis tagasi tulles oli T. küll ära, aga kööki ehtisid õhupallid ja sildid “Tere tulemast koju, Ellie”. Maiused ootasid muidugi ka pesas!

Aga noh, KUIDAS oleks üldse võimalik, et selline loomake ei meeldi. No kuidas?!

Kui näiteks koos Koonuga olin algusest mõni kuu hiljem nädala Pealinnas Empzil külas resideerunud ja nad ta ära nägid, siis pakkus nii Empz kui Netram, et nooo, EllieTheElephanti võib ju ikka hoida tuua 😛

***

Ühesõnaga everone Loves Her. Millega ongi ju kõik öeldud.

Aga blogimeemi edasiandmine.  Ehk siis kellelt, mis teemalist postitust lugeda tahaksin.

VäikeFränky – fantaseeri sellest, milline oleks Su elu ilma juhtkoerata. Mitte, et Dzännut järsku enam poleks, vaid, et üldse, kui Sul ei olekski juhtkoera. Mõtle oma tegemiste ja elu peale ja räägi, mis siis teisiti oleks. Ja kui postituse lõpetad, siis mine ja sheeri Dzännule umbes miljon musikallipaid selle eest, et ta olemas on 🙂
Mallukas – siia lehele ilmselt ei satu, aga mind huvitaks (või olen ma selle lihtsalt maha maganud?), et kuidas Milvil läheb ja mis seis temaga on… kas ta elab Rantšos või Teiega või see muutub mingil hetkel vms. Lihtsalt niisama huvi pärast 🙂
Sesamy – tegelikult vist ei tohiks uuesti teemaalgatajale pingpongina seda tagasi lajatada, aga no kuule?! Sa elad EllieTheElephanti täditütrega koos! Ma tahan sellest jooksvalt ülevaadet, tihedamini!
Lapstööjõud – sai tegelikult Sesamylt juba ka blogimisteema, aga lapstööjõudu tulebki üle koormata, nii et ma annan omapoolse teema ka. Koos koduse ülesandega. Mine ja otsi Paide aarded üles.. kasvõi mõni! Ja siis kirjuta blogipostitus sellest, kui ägenz Geopeitus on!
Ch.le tahaks ka teemasid sheerida, aga ta ju ei blogi… või noh, viimati 8. veebruar. Äsja ju. Zdinale ja Vantsikule ja Dzeikile tahaks ka, aga nemad üldse ei blogi.   Phähh.

Samm-sammu haaval (mis viib erilise sündmuseni (vol 2))

Mida teha selleks, et Sul oleks ühel ilusal päeval teraapiakoer?

Maci näitel… kõik punktid ei ole kohustuslikud täpselt sellisel kujul (a la lõputöö).

1. Must Love Dogs!

2. Kohtu juhtkoertega.

3. Armu ära (in a non-zoophile-way 😀)

4. Kirjuta neist oma bakatöö, mis kaudselt räägib sellest, kas juhtkoer on oma kasutajale terapeudiks ka.

5. Hakka üha enam huvituma teraapiakoertest.

6. Guugelda, loe, vaata, tutvu. Vaimustu!

7. (Pettu, et eestis teraapiakoeranduses täiesti null-seis on… *enam ei ole, see faas oli juba mitu aastat tagasi*)

8. Vaimustu siis niisama kaudselt edasi.

9. Mõtle, et kusagilt peab ju alustama.

10. Hakka koera tahtma. Väga-väga-väga-väga-väga tahtma! #MulOnKoeraVaja

11. Nuta, Anu, Nuru, Palu (kõik ilusad tüdrukunimed.. peaaegu).

12. Leia keegi, kes:
a) on ülimalt heatahtlik/abivalmis ja aitab Sind koera saamisel;
b) kellel on kopp ees Su koeralunimisest ja aitab Sind koera saamisel.
(Vahet pole kumb, WIN-WIN on ikkagi 😀)
(*Mulle meeldib mõelda, et Sesamy ja Zdina on see a variant ja kui tegelikkus oli b, siis ärge lõhkuge mu illusiooni!*).

13. Valmistu koera-saamiseks. Osta OGARALT kokku kõike, mida tal võiks ja ei võiks vaja minna.
(Kindlasti vähemalt 3 pesa, 2 paari küünetange, 5 erinevat harja/kammi, 4 kaussi, 10 mänguasja, 8 kaelarätikut, 3 rihma jne… kõiki muidugi mitte korraga, vaid ühte kasutades avasta, et see pole see õige päris 😀)

14. Loe endiselt teraapiakoerandusest. Pane kokku argumendid ja, eeldusel, et töötad sotsiaaltöö valdkonnas vms sobivas (ebasobiv oleks nt lihatööstuse külmhoone, linnaliini bussijuht, operatsioonisaali õde, peene restorani kokk vms) valdkonnas (ja ka töökoht ise on sobilik.. mitte liialt kära, müra, koerakartjaid jms), siis pea tööandjaga vestlus koeravõtmisplaanist ja teraapiakoertest ja palavast soovist koeraga tööl käia.

15. Needless to say, et  eelnevalt räägi plaan läbi ka pereliikmete, üürikorteri omaniku jm asjassepuutujatega. Ja üldse, mõtle, arutle ja arvuta üldisel koerateemal enne omaette ikka korralikult :).. et siis juhtuks pärast nii nagu minuga: Ma üldse ei kahetse koeravõttu 🙂 🙂 Ja ma ei visanud teda suve lõpus varjupaika. Jatunnen endiselt palavat soovi anda jalahoop kubemesse kõigile töllidele, kes seda teevad.

16. Unista ja uuri ka laiemalt teraapiakoerateemasid ja mõtle, milles oma (tulevast) Koonu ette kujutaksid: haigla/õpilaskodu/vanadekodu/lastekodu vms asutuse külastuskoerana? puuetega laste teraapiakoerana? lugemiskoerana? Unistada ju võib! Sky is a limit! (Tegelikult… Laika puhul polnud isegi taevas limiidiks… aga temaga läks pisut kurvasti… nii, et piirdume taevaga ikka 🙂)

17. Sul on (blogilugejate abiga 😀) leitud lugupeetud Kasvataja, ja saadud kokkulepe noore täiskasvanud ülirahuliku  ja leebe kuldse retriiveri vms sõbraliku tõu esindaja osas. Leia transport ja mine Koonu ja Kasvatajaga kohtuma.

18. Tule koju koos Maailma Parima Koeraga! (Kes on ülihästi kasvatatud ja lisaks superleebe iseloomuga pai-maias pliks.)

19. Harjuge üksteisega ja kollektiiviga. Vaimustu alatihti, KUI tore võib üks loomake olla!

20. Leia tänu järgmisele blogilugejale võimalus osaleda alustavas Lugemiskoerte projektis!

21. Osale… ja veendu, et Koonule sobib see töö ilusti 🙂

22. Tutvusta Koonule erinevaid inimesi (lapsi ja täiskasvanuid… mehi ja naisi... üksikuid ja gruppe… lärmakaid ja vaikseid); loomi (koeri ja kasse); kohti (tänavad, pargid, kesklinn, koerasõbralikud kohvikud jnejne); transpordivahendeid (bussid, rongid, autod); pindasid (lahtised trepid, kinnised trepid, metalltrepid, vaipkatted, parketid, linoleum, kaldteed jne); teraapiakoeral ette-tulevaid esemeid/lõhnu (Gutasepti sprey lõhn, kargud, käimisraam, ratastool)… lisaks ta tavalised tänaval ettetulevad vidinad (jalgrattad, lapsevankrid, rula, rulluisud).

23. Veendu, et Koon oskab avalikes kohtades (nii väljas kui siseruumides) laitmatult käituda ja vajadusel rahulikult magada.

24. Uuri teraapiakoeranduse-külastuskoerte kohta erinevatest kohtadest.  Saa enamjaolt vastuseid, mis näitavad, et Eesti pole selleks veel valmis (kuigi Susi juba tegutseb 🙂)… 1-2 külastuskohta õnnestub Sul ehk siiski saada.

25. Ole hullult pettunud, et Eestis teraapiakoeri ei testita ja sertifikaadi saamiseks tuleks maksta lisaks eksamile ka reis kaugele.  Et saaksid pärast vabatahtlikuna koeraga tööl käia.

26. Lugemiskoeraga veeda aega aktiivselt raamatukogudes-koolides. Ühtlasi saad seal koerale erinevaid lapsi tutvustada 🙂

27. Kuule esimesi kõlakaid, et varsti saab Eestis teraapiakoera eksamit teha!! Rõõmusta pöörahullu ja hullupööra!

28. Loe esimest korda teraapiakoera eksami nõudeid. Masetse. Päris nõudlikud…

29. Ära enam masetse vaid hakka punkt-haaval igat asja harjutama. Palu nt kolleegidel ka teha lihtsaid asju, milles Sa arvad, et pole probleemi.. aga igaks juhuks (istudes esikäppadega sülle tulemine, maiuse andmine ja võtmine jms). Veendu, et polegi probleemi. 🙂

30. Õpi raskemaid asju ka. Harjuta pidevalt ka üldist kuulekust.

31. Võta ühendust eksami korraldajatega. Uuri maad.

32. Oota eksami-infot. Pane end kirja.

33. Veendu, et Koonu tervis on tibens-tobens. Ussirohi ja vaktsiinid kõik õigel ajal tehtud jms.

34. Oota eksami toimumist. Mine kohale.

35. Ära ole närvis. (Kõige raskem punkt üldse.)

36. Soorita eksam 100 maksimumpunktile ja lisaks 2 boonuspunktile koostöö eest.

37. Rõõmusta elu eest! Helista esmalt Kasvatajale, et eputada, et Sa ei olegi päris lootusetu, vahel teed midagi asjalikku ka!

38. Hellita koera ülejäänud päev otsa maiustega (eeldusel, et ta on normaalkaalus ja mitte normaalkaalu ülemisel piiril).

39. Premeeri teda pika jalutuskäiguga, mängimisega. Veeeeel pikemaga, kui tavaliselt.

40. Rõõmusta! Kilka kõigile! Ja veel! Eputa-eputa-eputa! Sest eputajad meeldivad kõigile.. ju…või?! 😀

Koer eksamil hellalt maiust võtmas. (Foto: Maarja Tali)

***

“Samm sammu haaval” on meie pisikese trio lisablogimise eelmine teema, mille postitus oli mul veel kirjutamata. “Eriline sündmus” oli suurema blogivõistluse kuu teema, aga sellest tegelt juba kirjutasin. Nii võin süümepiinadeta seekord kaks ühes postituse teha ja ei tunne, et olen cheatinud 🙂
PS. Lubasin vist eelmises erilise sündmuse postituses, et ehk kirjutan iOS 8-st ka… et ka Apple suursündmus ikkagi. Aga kuna ma olen selles kohati nii pettunud olnud, siis ei kirjuta ka. Oma MJ-d (telefoni) Armastan ma ikka palavalt.
Fränky armastab varsti tema oma sama palavalt, hetkel nad flirdivad ja tutvuvad. Lisaks on tal range keeld seal peal iOS7-t veel 8-ks üle lasta ja telefon töötab nagu kellavärk 🙂
Täna piirdun ainult 2 pildikesega karbi avamishetkest ja üks teine päev räägin pikemalt. AGA (vabandust, et niimoodi õnnetult postituse lõpus): tahan öelda aitäh-aitäh-aitäh kõigile, kes panuse andsid! Tänu teile on nüüd Fränky väiksemates võlgades, kui ilma teieta oleks 😀 (noh, et kas puudu jääks terve telefoni või 1/3 rahast on ju SUUR vahe 😉).

noor tehnik

Eelmisel nädalal andis mu tööarvuti vahepeal saba ja käis remondis. Eile pistis teine jälle pildi kotti. Proovisin kõike, mida oskan… miski ei mõjunud. Läks tagasi remonti.

Seal lülitati sisse ja… voilà: töötab! (õõõh, see kõlas praegu nagu KE reklaam, fui…)

Toodi tagasi mulle ja.. töötab jah. Aga mis tal siis eile häda hakkas, ei oskagi öelda.
(Ps. Pean ka mainima/kiruma, et sisse lülitades tegi Firefox nüüd uuenduse.. ja uus versioon on nii aeglane 😦)

Koduarvuti on ka parajasti uuenduskuuril. Niisiis olin/olen arvutitu ja tegelesin vihmase ilma puhul oma kunstiandektuse arendamisega hoopis:

Fantastiline anne! Fantastiline!

PS. Ma vist jäin nüüd natuke hiljaks palumisega, aga Dzeik ja Zdina, jätke pliis Te see praegune postitus lugemata 😀 Nimelt on mul põhjendatud kahtlusi, et Te olete päriselt ka kunstiandekad ja siis on mul silmad häbi täis, kui mu kritseldusi näete 😀

Kalendritüdruk :)

 Täna on T. sünnipäevapäev ja EllieTheElephanti nimepäevapäev (või vähemalt lähim eestipärane nimi kalendris)!

Sünnipäevaõhtu plaanime muhedalt. Vaadata Top Geari seikluseid Aafrikas ja olla niisama ilusad. Mulle tundub igaljuhul tore plaan, loodan et härrale ka. Kuna ma olen vaene nagu rott, siis lahendasin kingituse-probleemi järelmaksuga kingi näol 😀 vms.. ehk siis tegin kupongiraamatu 12 voutšeriga, millega on saajal terveks aastaks rõõmu… ja saab ise valida iga kuu, millist kasutada soovib… massaaž, vabastus kodutöödest, õhtusöök väljas, maiustused jms.
Nimepäevalisele saagu esmalt kojujõudes käpapesu* ja siis maius. Ja kui  ta tahab, võib ka meiega TopGeari kaeda, ega me kadedad ei ole!

Mis nimepäevalist puudutab, siis kilkas Zdina mulle laupäeval niiitoreda uudise. EllieTheElephant on kalendritüdruk Kuldsete tõuühingu selle aasta kalendris!
Miss November 2014:

Naisss… Miii laikiii!

Kuna kalender on hullult haruldane, siis sain ka teise rõõmusõnumi sellest, et Zdina sebis mulle ühe eksemplari!
Kõigepealt koera.. nüüd koerakalendri… Zdina on nagu isiklik hea haldjas. Mida tahan, seda saan.
Muusas, Zdina, kas  Sa oled muidu spetsialiseerunud ainult koerateemadele? Sest mul on endiselt puudu üks NewYorgi reis, üks 2-toaline korter Tartus, üks Apple läpakas ja üks telekas :D… just sayin´ 😀
icc… ehk siis maakeeli tähendas see suurimaid tänusid!

***

* mis käpapesu puudutab.. siis…
teate ju, et on olemas kahte liiki inimesi: kellele meeldivad koerad ja kellele ei meeldi. Mulle isiklikult jääb küll see teine grupp mõistatuslikuks, et kas tõesti on selline asi ka võimalik.. aga kui vaadata ükskõik millise koera-uudise kommentaare, siis on selge, et nad on olemas. Võib-olla kui nad veedaks vähem aega arvutis kibestunud kommentaare kirjutades ja rohkem aega väljas päris-elus-koertega tutvudes, siis nad oleks teisel seisukohal.. aga see selleks.
Ilma-Taat (mitte segi ajada Kuuse-Taadiga) on ilmselgelt üks nendest, kes koeri silmaotsaski ei salli. Istub, pilvepiiril, kuri naeratus näol, silitab oma kassi (tegelikult mulle muuseas meeldivad kassid) ja loob homset ilma…
Sügisel ootasin, et lumi maha tuleks, sest siis saab pori-aeg läbi ja ei pea igapäevaselt koera pesemisega piinama. Ja saaksime taas hommikuti pikalt-pikalt jalutada. (Kodust tööle… porise ilmaga käime pool maad.. kodust kesklinna ja sealt bussiga, sest siis on koer tööle jõudes veel enam-vähem rätikuga puhastatav…) Kasvõi 1 miinuskraad oleks kena olnud, siis puri jääs ja elu lill eksole.
Ootasin novembri. Ootasin detsembri. Lumega oli nirusti ja külmakraadide asemel olid vihmased +5. No tere tali.
Ja siis tuli miinus! Miinus 25! Wupdiduu. Et koera käpad ja minu nina ära ei jäätuks, tulime ikkagi pool teed jalgsi, pool teed bussiga. Ja ootasin, et natu-natuke soojemaks läheks.

Läkski soojemaks. Tervelt kaks päeva oli normaalne temperatuur (-6) ja nüüd on lume asemel igal pool Emajõgi ja pori ja jää ja ööpäeva keskmine temperatuur mingi +3.

Oeh.

Ma ei virise laiskusest, et appi ma ei viitsi koera pesta ja kuivatada jne, aga Koonul endal on ka juba kopp ees sellest… ja tööl on ta ikkagi suhteliselt.. hallikat karva… isegi pool teed bussiga tulles ja rätikuga üle poleerides.

Oeh. **** suusailm ma ütlen!

**

Aga õnnitlused pidupäevalistele sellegipoolest 🙂

külmetaja lobisemisi (1000000 sõna vms)

Esiteks: Zdina- ai heit ju, ju agli! 😀 😀

Ma ei saa hommikuti üles… Kohutav. Kui ei oleks voodi ees rõõmustavat Koonu, et jejejejejejeeee, Sa oled ärkveeel… ma viskan siis siia pikali ja rõõmustan alumisi naabreid rütmiliste kolksatustega vastu põrandat (saba), kuni Sa ennast vertikaalseks vead ja tõusen ka siis püsti, koos oma sabaga :P… siis ma otsiks pragu uut tööd ilmselt, sest jääksin pärast kolmandat kordusalarmi magama lihtsalt.
(juhuks kui mõni kolleeg lugema peaks (kas loeb?), siis niipalju infoks, et mu eelmise nädala mitmetunnihilinemine ei olnud siiski tuim sissemagamine vaid meeletu peavalu ja saatsin varahommikul ka selle sisuga SMSi 😀)
Mis peavalu puudutab, siis see on viimase aja bioloogiline kellakägu vms… Viimased u. 8 õhtut jutti on teada, et kell hakkab 7 saama..sest mu peakolu hakkab lambist valutama. Põhjustest ei ole mul halli aimugi… olen päev otsa kodus või päev otsa tööl.. olen palju maganud või vähe maganud.. olen söömata või äsja söönud. Tema tahab ja tema valutab, ja minul pole siin mingit sõnaõigust.

Igaljuhul sain mina lõpuks püsti ja mingi aja pärast õuele. Alustasime Koonuga matka tööle. Läbisime esimese pargi. Läbisime teise pargi. Vihma hakkas sadama. Hakkasin rihma uuesti kaela panema, sest jõudsime liikluse lähedale, kui nägin, et ohhoo.. Koon on ühe (ja ainsa) helkurkaelrätiku võrra vaesem kui kodust väljudes. Võtsin rihma uuesti ära.  Vihm jäi järgi. Läbisime tagasisuunal teise pargi. Läbisime tagasisuunal esimese pargi. Leidsime rätiku algusest, kus rihma ära võtnud olin. Läbisime uuesti esimese pargi. Läbisime uuesti teise pargi. Vihma hakkas sadama täpselt samas kohas kus enne. Jõudsin tööle märja ja mudase Koonu ja märja ja mudase kaelarätikuga.
See on kolmas (ja kõige pikem) otsimisrännak, kus pöördume rätikut otsides tagasi. Siiani, nagu näha, alati edukalt. Aga tüütu ikkagi. Peaks vist takjapaela asemel miski muu kinnitusmooduse leidma. Selleks peab ju uuesti õmblema 😦 Buuu… Äkki on lihtsam variant hoopis koonu toas kinni hoida, kus tal ilma helkurita ohutu on.. kuni valge ajani. Ehk siis mingi maikuuni või nii. Kõlab ju mõistlikult, eksju? 😀  (Enne kui Heiki Valner vms mulle ukse taha tuleb, siis see oli must huumor, eksolejah)

Ma tahan lund! Ja külmakraade! Olgu või ainult miinus üks, aga olgu olla!
Esiteks – kui õues on soe, siis on automaatselt tööl küte vähemaks keeratud ja mul on niiiiiiiiii külm *plagistab hambaid*
Teiseks – Koonule ei meeldi nii tihti käppi pesemas käia, kui seda praeguste ilmadega vaja on.  Oleks maa külmanud, poleks beež koer kõrvuni pruun…
Kolmandaks – rätik oleks ka puhtam, kui ta kuhugi maha kaotatakse ja siis mõnda aega hiljem üles korjatakse :P.

Neile, kes lund vihkavad (loe: Kikuriinu ja Mary) siinkohal kodune ülesanne:
1. Kõndige praeguse ilmaga (loe: vihmasajus) umbes 1km mööda Juhkentali tänavat, kõnniteel. Tehke märkmeid, kuidas ilm meeldib: niiskus, lombid teel, taevast sadav vihm ja autorataste alt pritsivad hiigel-lained.
2. Oodake lumesadu. Minge läbige sama maa lumesajus jalutades. Tehke märkmeid.
3. Võrrelge. Kumb on heam?

Nagu peenest vihjest välja lugeda võis, astusin eile pealinnast läbi. Ooooh, mu vaene väike tagument oli päeva lõpuks lamatistes :D… Esmalt 2,5h sõitu… siis bussijaamast Keskhaiglani (kõva 20 minutit vms) siis tunnike estumist koridoris, kabinetis, teises kabinetis… siis 20 minutit bussijaamani.. ja 2,5h bussisõitu. Kuigi tavaliselt 8h-sest tööpäevast möödub ka enamus istudes, ei ole tulemus kunagi nii valus :DAga tallinnarahvas, anteeksi..  nagu näete, olin kiirvisiidil ja deitima ei jõudnud.

Bussis vaatasin nii minnes kui tulles üdini naiselikke filme. Esmalt “Vaenlase Tagalas” (btw, see on vist ainus film seni, kus mulle Owen Wilson meeldis 😀) ja tagasiteel “Hitman” … Õnneks ei istunud mu lähedal väikeseid lapsi… Massihauad, ära-raiutud-käed, sadomaso, ohtralt tulistamisi jms… Palju häirivat materjali ühesõnaga. Ükskord ammu vaatasin bussis filmi “Must Luik“, kui mu kõrval istus soliidne vanaproua. Kes filmi näinud, võib ehk nõustuda, et ei olnud parim bussifilmivalik :D… vahepeal oli ikka päris XXX-stseene :D… Mis omakorda tuletab mulle meelde, kuidas ma kunagi koolitusele sõites (pikk sõit oli) bussis “Antikristust” vaatama hakkasin… ja mu tolleaegne ülemus minust üle vahekäigu ühe rea võrra tagapool istus (loe: ideaalne vaade ekraanile)… Well, ma loobusin sellest filmist esimese kahe minutiga. Kes on nähenud, see teab, miks… (ja kui te nüüd youtubest algus-stseeni vaatate, siis seal on seda sündsamaks lõigatud 😀)…

Ülejäänud tee kuulasin muusikat. Mul on traditsiooniks alati täistunniekspressis üks lugu ära kuulata:

veider on sealjuures, et tavaliselt meeldivad mulle laulu juures just sõnad. Aga erand kinnitab reeglit, sedapuhku siis sõnadeta lugu 🙂

Räägiks siis veel ülevaate unenägudest? Et tülpinud lugejat päris igavlema panna vms 😛
Esmalt.. kunagi varem mainisin, e tnägin unes, et mul oli kuri kaksikõde.. enivei, selles samas unenäos kasutasin ma Vinnimaal olles tema vastu enesekaitseks EllieTheElephanti punast  rihma, mida kiirelt lassona enda ees viibutasin, et ta minu “isiklikku ruumi” ei pääseks (ja läksin siis riidekapi juurde, et sealt soojad riided võtta, enne kui tema eest õue põgenen sest muidu hakkaks ju külm 😀)…
Eile (ööl vastu eilset) nägin unes, et läksime koos T.-ga mingile mu vast-leitud sugulasele külla… kellel oli kodustatud valge tiiger, nimega Lõvi. Selgus aga kurb tõsiasi, et mul oli veel terve posu sugulasi, kellest ma teadlik ei olnud… üks neist hääästi rikas… ja ülejäänud, sh mina ja ka need, kellele külla tulime, olid selle rikkuri pärijad. Meie võõrustajad olid aga kõik ülejäänud pärijad vahepeal ära koksanud, sealjuures nii kavalalt, et nemad süüdi polnud jäänud (õnnetused jms). Tiiger Lõvi oli eriline, ta oli treenitud minu peale reageerima.. Kurjalt! Oli teine umbes sama osav nagu soojustundlik hävitusrakett vms… kui ma kusagil liikusin oli tema platsis, tapmisinstinkt töövalmis. Ühel hetkel põgenesin tema eest tuppa.. anin toa-ukse kinni.. ja avastasin, et toal oli veel kuus ust! :D… sulgesin neid siis napilt enne tema sisse-pääsemist jms. Vahepealset ma ei mäleta, aga mingi hetk olin tülikatest sugulastest vabanenud… aga Lõvi oli ikka vabaduses. Ja kui ma kusagil liikusin, oli tema platsis.
Üritasin heaga, olime Vinnimaal ja viisin talle kausitäie suppi,  kus olid suuuuured lihatükid sees. Jäi sööma. Aga mööda metsateed käies tuli ta järsku müdinaga kurjalt järgi. Pääsesime T.-ga nii, et liikusime edasi Tarzani kombel end mööda puu-oksi kiigutades, tiiger Lõvi kurjalt maapinnal meie all üles hüppamas ja küünitamas. Mingil hetkel kiikudes leidsint EllieTheElephanti punase rihma (sest 1,5 meetrit köit on täpselt selline pisiasi, mida taskusse panna ja sinna unustada ju) ja suutsin selle Lõvile lassona kaela ajada.. ja siis kuidagi ümber käppade keerutada nii, et ta liikumisvõime oluliselt vähenes.. ja siis ümber lõugade ka. Kuna oli teada, et heaga ei saa.. ja niikaua kuni tiiger Lõvi elab, ei ole minu elu ohutu, siis seadsime sammud loomaarsti juurde… et Lõvi magama panna. Tundus kõige humaansem viis tülikast kiisust vabanemiseks.
Aga nagu näha on EllieTheElephanti punane rihm üdini kasulik vidin, astub igast unenäost läbi :D… käsikäes Vinnimaaga.
Täna öösel nägin unes EllieTheElephanti ennast, kes (oli ilma rihmata) leidis rannalt hunniku kilpkonnasid ja haaras järsku ühe neist hambusse ja kukkus hooga raputama. Selleks ajaks kui ma jaole jõudsin oli hambus ainult tühi kilp… Leidsin alasti kilpkonna pisut eemalt roomamast… nägi välja nagu helehall nälkjas vms… Üritasin siis kiirelt Guugeldada, et kas kilpkonna saab tema kilbi sisse tagasi panna vms. Ja Google andis sõnale “kilpkonn” täpselt NULL tulemust :S Frustreeriv. Proovisin siis inglise keeles ja ainsad tulemused olid Ninjakilpkonnade kohta… nagu päris loomi üldse ei eksisteerikski…
Aga edasi ma ei mäleta, nii et ma ei tea, mis Temast või Temakesest sai…

Kui juba jutt Koonule läks… siis tahtsin seoses mõnepäevataguse filmiviktoriiniga rääkida, et EllieTheElephanti nimekaim on emane mammut Jääaja multikast eksole. Ei oska kommenteerida, kas nimi kuidagi multikast tulenevalt pandi vms, aga see selleks.
T. seevastu teadis juba ammu enne oma koera võtmist, et ühel päeval on temal koer, kelle nimeks saab Jääaja järgi Sid. Eelistatult oleks too koer šoti terjer olnud. Praktikas võttis ta aga aastaid tagasi varjupaigast ühe habekolli-laadse kutsikatüdruku… kelle nimeks saigi Sid (kuna tütarlapskoon, siis täisnimega Sidney)… Aga nüüd me siis oleme ideaalne paar, kummalgi Jääaja-koon 😛 (tema oma küll maal… ja koonud omavahel ei ole eriti suhtlejad esimese kokkupuute põhjal).

Ma tahaks sinna minna: http://tartuseikluspark.ee/lounakeskus/ aga vist oleks viisakas natuke oodata, mitte kohe pärast haiguslehte sportima minna… pärast on piinlik kui haav lahti ja all jääväljak kõik ära määrdunud 😛 Yuck… Aga tahaks ikkagi.

Avastasin eile, et ma saan (tänase seisuga) veel viimased 2 nädalat laulda, et “Maaa olen noooor, aiaiaiai olen nooor…” Sest siis on mu sünnipäevapäev ja peale seda olen ma seaduse järgi mitte-enam-noor. Ma ei teagi ausalt öeldes, mis see järgmine määratlus on… Varane keskiga vms. Kole kole. Sünnipäevaks ootan ülekandeid (sest sinine leht viib inimesed näljasurma, teate ju küll) või siis midagi siit nimekirjast. Kingi tegemisest on vabastatud Vihmahääl, kelle kink mul juba käes on ;-).
Aga et noorusaeg käest kaduma kipub, oleks nüüd kõigekõigekõige tagumine aeg oma nooruspõlve lollused ära teha vist. Ideid? 😀 Olen veits hiljaks jäänud alustamisega vist…

Facebook on vist saanud haisu ninna, et ma vananema hakkan. Miskipärast eeldab ta, et koos vananemisega kaasneb ka kiilanemine. Ta ei paku mulle küll palju reklaame, aga need vähesed, mida pakub, on juuksekasvu-soodustavad või kiilanemist-peatavad reklaamid. Või noh, mitte reklaamid ise ei soodusta-peata, vaid reklaamitavad tooted ikka. Igaljuhul võin FB-le lohutuseks kinnitada, et pole vaja, aitäh pakkumast. VäikeFränky just ükspäev kadetses, et mu karvastik kasvab triljon korda kiiremini kui tema kolm karva :P.
Tegelikult on veider reklaamivalik, sest kui nt Google üritab oma spämmi suht Sinuga siduda, et mida Sa otsinud oled vms… siis on juuksed-juuksehooldus-juuksehooldusvahendid-juuksurid-karvad jms üks väheseid asju, mida ma vist kunagi otsinud pole. FBst veel vähem.  Djah, aga las ta siis olla… Las FB haugub, juuksed kasvavad edasi, vms…

Lõpetuseks tahaksin mainida, et (arvatavasti) Vanamoor, kes Sa Dzeiki raha pihta panid… ma loodan, et Sul oli vähemalt hea vabandus… umbes et koerad olid toitmata ja kulutasid viimse kui sendi neile söögi ostmiseks vms.. sest vastasel juhul – Sa oled idikas ja kuna mul on tädi Karmaga päris tihe läbisaamine, siis järgmine kord kui ta läbi astub, saadan ta Sulle ka külla! vot 😦 :S

2013 in review

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2013 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

The concert hall at the Sydney Opera House holds 2,700 people. This blog was viewed about 13,000 times in 2013. If it were a concert at Sydney Opera House, it would take about 5 sold-out performances for that many people to see it.

Click here to see the complete report.

PS. Mõned võrdlused 2012 VS 2013:

Vaatajaid:
5300 VS 13 000
Postitusi:
104 VS 233
Pilte lisatud:
295tk (368MB) VS 502tk (527MB)
Populaarseim postitus:
Blogimäng III VS Mida teha kui kohtad juhtkoera?
TOP otsingusõnad:
tibu, sünnipäevakaardid, sinivaala keel, i hate thursdays, suslik VS mis võib kahjustada katalüüsmuundurit, tibu, etüülitud bensiin, m.saadi jutukogu, ja piltmõistatused.
TOP suunajad:
Facebook, Blenza.com, Blog.tr.ee, blogger.com, caliwitch.wordpress.com VS Blog.tr.ee,  Facebook, johannamariaprangel.blogspot.com, sesamy.wordpress.com, tahanteada.wordpress.com
TOP kommentaatorid:
dzeik (84), üllar (55), paranoiapuu (24), mary (14), Hundu (6) VS sesamy (41), leoskannika (21), dzeik (20), zdina (14), naine50+ (14)

Vantsi soovitud pika-jutu-post

Vantsi tungival nõudmisel (Ohjah, käis peale nagu uni ma ütlen! 😀) tuleb siis pikk ja hüplev saja-lambiteema-postitus. Kõigile teistele on aga iga jupp pealkirjaga eraldatud, nii et võite vabalt igava osa vahele jätta :).. kellele koerateemad meeltmööda on, neile on “esimene pool lugusid” ja kellele igapäevakirumised istuvad, siis kerigem natuke allapoole… peale Koonupilte 🙂

1. Lugu sellest, kuidas me laupäeva hommikul pool 7 põisi tühjendasime
Kuigi EllieTheElephantil ei olevat kommet välja küsida (eiei, ta ei tee tuppa ka! Lihtalt ootab viisakalt, millal õue saab), ärkasin laupäeval veerand 7 selle peale, et jalutas teine mööda tuba ja käis voodi eest istumas. Mnjah, mille järgi ma nüüd siis kindlaks teen, kas ta soovib välja? Või ta on lihtsalt harjunud igal hommikul sel ajal ärkama. Vast on ikka harjunud, mõtlesin, ja keerasin teise külje.
Sellest ei tulnud muidugi midagi välja :D… “Loomapiinaja!” karjus alateadvus mu peale! Põis ühines temaga ja andis endast märku: “Noh, on hea magada kui põis täis on vä? On, jah?”
Pärast umbes kahte minutit vedasin end vetsu, ja toppisin siis riidesse, Koon kaasa ja maja kõrvale platsile. Kogu maailm (peale meie) magas veel. Isegi päike magas veel. Aga koon lasi põie kortsu ja ühines minuga teel tagasi tuppa. Ja toas, hops pessa ja tuttu. Ju siis oli ikka põis. Mina tegin sama (kuigi ma läksin oma pessa=voodisse). Kui kella poole10 paiku uuele katsele parki läksime, oli maailm juba rohkem ärkvel 🙂 Päikegi väljas, nagu eile-postitatud piltidelt näha.
Täna hommikul kuulsin jälle teda ringi tatsamas. Heh… ju siis oli eile ikkagi bioloogiline kell, mitte põis. Aga mis seal’s ikka, ega see mult tükki küljest võtnud. 🙂

2. Lugu sellest, kuidas EllieTheElephant koristamist ei armasta
Või õigemini koristusvahendeid. Esmalt panin seda tähele tööl… kui üks noormeesklient meist niisama koridoris möödus, siis oli Koon ükskõikne… aga kui sama noormees eemal ämbri ja mopiga kõndis, siis piilus koon ümber uksepiida ja otsustas, et olukord on piisavalt ohtlik, et mitte lähemale minna.
Kui ma tolmuimejaga (kelle nimi on Mario, nagu teate) põrandat tõmban, siis on Koon esmalt toas, kuni ma köögipõrandat tõmban… ja siis peab Mario korraks vait jääma, et EllieTheElephant julgeks temast mööduda ja kööki minna, kuni ma tuba tegema hakkan. Õnneks on teises ruumis olemine piisav ja seal kõhutab ta rahulikult. T. kodukoer on näiteks maailma kõige suurem tolmuimejafoobik. Piisab sellest sõnast, kui koer peidus on. EllieTheElephant aga ei soovi lihtsalt sellele mürisevale värgendusele liiga ligidal olla. Mõistlik kah. Natuke meenutab TextFromDog-i Batdogi suhtumist tolmuimejatesse:

Ja kolmandaks koristustöödevaldkonnas oli tänahommikune luuaga onu, kes lehti pühkis. Tegi ikka ettevaatlikuks küll.. või noh, mitte mind nii väga 🙂

3. Veel üks lugu sellest, kuidas Koon mustusest lugu peab (aga puhtusest ka)
Reedel oli esimene niivõrd-kuivõrd märg ilm selle nädala jooksul. Ühtlasi oli see ka esimene kord, kui EllieTheElephant näitas, kui väga talle püherdada meeldib :P. Jõudsime tööle Koonuga, kes nägi natuke välja nagu korstnapühkija väike abiline… sihuke hõbehallikat karva kuldne :)… Aga mingil imetabasel moel suutis ta iseenesest ennast õhtuks jälle kuldseks muuta… raputas vist kuivanud pori uuesti karvalt maha vms igaljuhul oli tööpäeva lõpuks Koon igati viksi ja viisaka väljanägemisega jälle 🙂
Eile õhtul Toomemäel (sellest räägin kohekohe lähemalt) otsustas ta ka pingi ees oleval liiva-kruusa teel selili visata ja külili püherdada. Ja jälle suutis ta ennast ise ära puhtandada… pääses pesust taaskord, va Kratt :P.

4. Lugu Juniorist ja Elliest ja Tuttist
EllieTheElephanti minu juurde jõudmise loos olid võtmerolli Sesamy ja tema Junior..ja loomulikult EllieTheElephanti pere ka 🙂 (ja ka kõik maailma aitähhid ei oleks neile piisavad!). Eile saime Toomemäel Junioriga ja tema kuldse Koonu Tutti’ga kokku. Koonud peaks vististi ka kuskiltpidi sugulased olema, aga ei julge seda täie kindlusega väita. Igaljuhul polegi oluline, neile (ja meile) luges see, et mõlemad on koerad 🙂 JA mõlemale meeldisid pallid. Ja sügamine. Ja ühesõnaga, väga lahe oli 🙂
Aga kuna üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis siin on teile rohkem kui 6000sõna:

This slideshow requires JavaScript.

5. Lugu sellest, kuidas mul mingi  füüsiliselt olemasolevate asjadeomamis-vajadus on
Ma ei tea miks, aga mulle meeldib, kui asi, mis mulle meeldib, on mul füüsilisel kujul olemas ja päris minu oma. Näiteks CD-plaadid. Mulle ei meeldi nt iTunesist muusikat osta, mis mulle ainult arvutisse jääb. Eih, ma ostan CD-plaadi… ja tõmban siis arvutisse ja telefoni, ja ei kuula seda vist kunagi plaadi pealt.. aga mulle meeldib, et ta mul olemas on! Käegakatsutav ja puha. Kui see on mingi suht jura plaat või film vms, siis on suht ükskõik.. aga häid asju meeldib mulle omada :D.
Sama on raamatutega. Nt raamatukogud on toredad ja olen olnud püsiklient aastaid ja aastaid. Aga lemmikraamatut tahaks ikkagi endale riiulisse. Isegi kui ma mõnikord loengi selle läbi ühe korra ja ei võta enam kunagi kättegi (välja arvatud tolmu pühkides vms :D)… aga jällegi, mulle meeldib, kui ta mul olemas on :D.
Cesar Millan’ i raamat oli mul olemas e-raamatuna (ja pealekauba inglise-keelsena). Aga paberkujul on mõnusam lugeda. Eestikeeles on mõnusam lugeda. Ja nii ma paningi kiusatusele täpselt nädal aega vastu ja muretsesin endale siis päris oma “Koeralausuja”:

Süda rahul :P. Muuseas, mul oli raamatupoes hästi lahe müüjapoiss, kes raamatut ” kassast läbi lüües” vaatas seda ja kommenteeris, et väga stiilse pildiga raamat vms 🙂 Huvitav kommentaar, lahe 🙂

6. Lugu sellest, kuidas Mac süüa tegi
Kuna T. chillib sel nädalavahetusel jälle maal, siis oleme EllieTheElephantiga kahekesi. Mis tähendas, et ma ei raatsinud teda sugugi eile poodi-mineku ajaks üksi jätta (puude tuppa tassimise ajal oli niigi tubli). Mis omakorda tähendas seda, et Mac sai õhtusöögiks teha oma lemmik-retsepti: pane pannile kõik, mis leiad ja sega ära 😀
Mac ja kokkamine, kes varasemaid jutte kuulnud-lugenud on, siis teab, et need kaks asja ei sobi eriti kokku. Pmst sobiks Maci ja Kokkamise ühiseks nimetajaks mingi selline kaunis sõna nagu “katastroof” vms… AGA, õnneks, enamasti kui ma midagi kokku keeran, siis kuigi see näeb välja ilge, siis vähemalt mulle endale maitseb 😀 (välja arvatud see kord ca 10a tagasi, kui ma pelmeene külmas vees keeta üritasin. Don’ t try this at home, kids!). Teistele oma kokandustulemeid ma siiski ei pakuks. Õnneks T. on superkokk nii et nädala sees saan ikka normaalset süüa ka :P.
Eniveis, eile leidsin salaamit.. ja muna.. ja hapukoort. Kuskilt ajusoppidest ujus välja teadmine, et umbes sellisest kraamist saab omletti teha. Miskipärast oli mul karvane tunne, et omleti sisse käib jahu ka (ma ometigi ei viitsinud guugeldama hakata! See on nõrkadele!). Jahu mul ei olnud. Mõtlesin, et äkki ajab mingi muu pulbriline toode ka asja ära. Valida oli suhkru, tuhksuhkru, soola, kakao ja kama vahel. Otsustasin kama kasuks. Peab tõdema, et tark otsus! Päris hea tuli :D. Ma ei ole viitsinud endiselt Google abi kasutada, ja võimalik, et see on mingi üldtuntud retsept… aga kuna ma seda kuskilt ei spikerdanud, siis las ma elan parem usus, et ma olen esimene inimene maailmas, kes leiutas kamaomleti!  (Ja katsuge te vaid minu rõõmu karmi tõega rikkuma tulla! Ärrrrr)
Täna pean ikkagi poes ära käima. Munad on otsas. Aga kama on veel, nii et ilmselt otsustan sama menüü kasuks 😀
Koonu menüü tänaseks on kana-selg. Mmm…

7. Lugu sellest, kuidas ma Fairys pettunud olen
Eiei, ma ei räägi mingist haldjast, vaid nõudepesuvahendist. Kas ma olen ainus, kellele tundub, et Fairy ei pese enam? Kui mulle tõepoolest on sattunud mingi suur pudel praak-partiist, siis vabandan antireklaami pärast… aga ikkagi, kurdan südamelt ära:
Varem piisas, nagu reklaamis näitas, tilgast Fairyst ja rasv kadus ja värki. Ja see oli paks ja vahutas kaua jms. Meil tööl on mingi teine nõudepesuvahend, mille nime ma kahjuks ei tea, aga mis on täpselt selline, et paned korra nuustikule ja enamvähem kollektiiv saaks sama nuustikuga nõud pestud, sest seda jagub nii kauaks 😀 Ja teeb asjad kergelt puhtaks ja ei tapa käsi sugugi. Fairy ei tapa ka käsi, see on boonus. Ühtlasi ta ei tapa enam ka rasva. Pmst tapab ta ainult iseennast, ehk siis ma pean iga nõu jaoks enamvähem kolm korda nuustikule seda juurde panema, et asi puhtaks saaks. Koera-kausist ma ei räägigi, sest tema Royal on hullult rasvane ja ma pesen seda vist 5 korda üle enne kui puhtaks saab. Prff, ma ütlen! Ja mul on seda nii suur pudel, et kuigi seda kulub nüüd 38 korda rohkem kui normaalset vahendit kuluks, siis läheb ikkagi pudeli tühjaks-saamisega aega ja ma ei raatsi enne midagi uut ja paremat ka osta. Ja huvitav, mis see uus ja parem oleks üldse…

8. Lugu sellest, kuidas “pettunud” on mõjuvam kui “kuri”
See on nüüd küll täiesti lambiteema, aga kui Vants juba PIKKA postitust nõudis, siis ma võin ju kõik oma lambimõtted kirja laduda, onju.
Kas Teile (ehk siis Sulle, Vants, kui ainsale hullule kes siiamaani lugema jäänud on 😀) tundub ka, et “Ma olen Sinus pettunud” kõlab palju mõjuvamalt kui “Ma olen Su peale kuri/vihane”. Vihane tekitab pigem sellist..maitea, trotsi või enesekaitserefleksi, et fain ole siis… aga kui keegi (eriti keegi, kelle arvamus loeb) pettunud on, siis lased kõrvad lonti ja tunned end süüdi.
Minu esimene ja viimane spikerdamine klassijuhataja, kes oli ka mata-õpetaja, tunnis oli tunnikontrolli ajal, kui talle vahele jäin. Ta ei hakanud absoluutselt möllama, et Mida Sa teed? Kelle jaoks Sa seda teadma pead? jnejnejne.. Ei. Ta võttis mult töö ära ja ütles vaikselt, et on minus pettunud. Mul on SIIAMAANI selle ühe töö pärast halb tunne 😀 Mingi 10a hiljem või nii. Õnneks oli võimalik usaldus tagasi võita ja ta jäi endiselt üheks mu lemmik-õpetajaks ja saime/saame hästi läbi ka edasipidi 🙂
Aga ikkagi, so much more powerful!

9. Lugu sellest, kuidas mulle asju põletada meeldib 😀
Sellest ma vist tegelikult ei peaks avalikult rääkima, muidu viiakse mind ära kas valgete seintega hoonesse või hallide trellidega hoonesse :D.. aga tegelikult ei pea muretsema, mitte nagu püromaan, ausõna! Aga lihtsalt, mulle nii väga meeldib ahjuküttega elamine. Kuigi puude trepist üles vinnamine on väike varjukülg, aga ikkagi, nii väga meeldib. Tõsiselt mõnus ja hubane on küdeva ahju ees olla ja tuld vaadata. Kahju, et kaminat ei ole. Vinnimaal on kamin ka, ja seal ees on ka mõnus istuda. Ja loomulikult, üks peamisi põhjuseid, miks mulle tule ees meeldib on see, et ma olen kohutav külmavares ja see on lihtsalt kõige soojem koht :D.
Aga samas ma kardan tuld (kardan nagu tuld!). Kui pesus käisin ja ahi küdes, siis piilusin kahel korral ukse vahelt kööki, et kas kõik on ikka korras :D. Ja ma ei julge nii ka teha, nagu mõned, külmadel talvehommikutel, et ärkan kell 5, panen ahju tule küdema ja lähen tagasi magama tunniks. Ma ei julge magada rahulikult, kui ta põleb. Mis siis et metall-uks on vahel. Ikkagi ei julge. Ja ma ise leian, et see on väga hea, et ei julge, nii et pole vaja mind lohutama ja ümber veenma hakata 🙂

10. Lugu sellest, kuidas mul enam millestki rääkida ei oleKuigi ilus ja efektne oleks ju kokku kümme lugulaulu, siis mul lihtsalt ei ole kümnendat teemat. Niisiis panen siia lihtsalt kaks kuskilt netist pätsatud pilti ja jätan tänaseks blogi sinnapaika ja lähen saan-teen natuke sügamisteraapiat 🙂

Day one… and night one :)

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, et ma kurtsin juba pikemat aega sellest, et Mul On Koera Vaja. Tänu Sesamy´le ja tema Juuniorile ja otseloomulikult ka Koonu senisele kasvatajale, on mul alates eilsest lõunast kodus Päris elus koer: noor (aga haritud) kuldne Ellie. Kuna mul, nagu vb märganud olete, on kombeks blogis kõikidele hüüdnimesid toppida (isegi kui need vahel pärisnime sisaldavad), siis on tema bloginimeks EllieTheElephant. Hea lühike ju :D. Olgu mainitud, et hüüdnimevalik on Vantsiku auks, kes oli vist kõige suuremaks kaasaelajaks, et ma ikka kindlalt koonu saaksin.. juba enne EllieTheElephanti võimaluse tekkimist, sest isegi tema sai aru, et ühel Macil PEAB olema koer! Vantsi kurvastuseks mainin siiski ära, et Elevantsinimi on blogi pärusmaa, nagu ka hellitusnimi Koon. Päriselus on ta ikka tuttav ainult oma pärisnimega 🙂 (kuigi, arvestades seda, kui palju kordi ma olen talle juba kinnitanud, et ta on niiiiiiii ARMAS, siis võib juhtuda, et ta hakkab varsti arvama, et ta nimi on hoopis Armas 😀)

Koon jõudis meiele eile lõunapaiku. Kuigi, peab tõdema, et kui nägime töökaaslasega, kes lahkelt küüti pakkus, kohapealset hulka karvakerasid, tekkis soov üldse mitte tagasi tulla ja igaveseks sinna jääda :D. Võin igati kasulik olla. Näiteks õunapuuoksi toetada vms (tänu pikkusele)… või talvel lund katuselt maha lükata (tänu kärbsekaalule).. või hommikust õhtuni koerte juures istuda :D… aga jah, me ei jäänud siiski sinna. Lohtuseks võtsime EllieTheElephanti kaasa, siis oli tagasituleku rõõm suurem 😛 (kuigi tegelikult on Tartusse alati rõõm jõuda).

Kodus tegime kiire ringkäigu, et peamised kohad (loe: joogikauss ja pesa) selgeks teha, fotokas kotti pista ja jalutama minna. Plaan oli kohe piiiikalt jalutada, aga juba esimesest pargist tuli meil tagasi pöörduda, et väike pesupäev teha :P. Pilte üritasin pargis ka teha, aga see ei tulnud eriti välja, sest ta otsustas olla kas: minust 10cm eemal, mis ei ole pildistamiseks eriti mugav… või minust rohkem eemal ja samal ajal ringi tuisates nagu keravälk… mis pole ka pildistamiseks eriti mugav… välja arvatud ehk rallifotograafide jaoks.

Kui kodus pesupäev läbitud ja väike time-out tehtud ja kuivatud, läksime uuele katsele 🙂 Seekord õnnestunumalt. Vahepeal tuli äkkpidurdustega meenutada, kui ta liiga kaugele ette kõndima kippus, aga üldiselt oli niiii tubli :). Vabalt joosta lasta veel ei julgenud mujal, kui siin kõige lähemas pargis, kuni veel 101% kindlusega “Tule” kutsumise peale ei tule (etterutates mainin, et tänahommikusel pargiskäigul tuli “tule” peale juba märksa kiirema reaktsioonikiirusega kui eile..pmst kohe… aga eks polnud nii palju uut ja huvitavat ja segavat ka enam… ja täna käisime kell 7 juba kahes erinevas pargis lahtiselt). Ja kuna temake pole väga linnas-liikluses patseerinud ja ei oska liiklust karta, siis kus vähegi autotee lähedal on, oleme praegu rihma otsas… Turvalisuse huvides käitun kõndides nagu juhtkoeraga: peatume igal randil ja kasutame tee ületamiseks käsklust üle. Sest ma ei hoia teda muidu väga tugevalt kinni, rihm on lõtv suht, nii et oleks hea, kui ta kohe teele astuma ei kipu (tegelt praegu veel tee lähenedes olen ikka suht valvel).

Inimestega on ta supersõbralik. Vaatab igat vastutulijat sellise ilmega, et : Kas Sa tahaksid mind sügada? Aga Sina? Äkki siis Sina?, Halloo, proua, teie seal, kas te oleksite valmis väiksesks koerateraapiaks? Jne 🙂 (muidugi me ei käi kõiki neid inimesi läbi,  vaata või Vihmahäält… vaeseke saaks kreepsu, kui isegi kõige sõbralikum koer maailmas talle ligi läheks (Vihmahääle oleme muuseas välja koolitanud, kui juhtkoonudega kohtub, siis vajab küll hetke aega, aga julgeb nendega tegeleda ja isegi üksi olla… näis, mis EllieTheElephanti peale teeb kunagi 🙂))
Teised koerad on samamoodi suured sõbrad. Rihma otsas tutvusime inimeste nõusolekul ühe taksiga. Ja vabalt joostes käis ta tutvumas ühe karvakeraga. See oli siis see kord, kui minu “Tule” oli kurtidele kõrvadele lauldud. Aga tegeleme sellega 🙂 Täna nägi ühte spanjelit eemalt, aga minu meelitamisega  ja teises suunas kõndimisega otsustas siiski minu seltskonna kasuks. Good Girl! Premeerisin teda umbes 25 korra kaika-loopimisega :D.

Kõndisime eile tööle, et põgusalt pilk sealsetele ruumidele heita, et esmaspäeval minnes oleks teekond (mis on muuseas umbes 3,5km ja koos teepealsetes parkides jalutamisega kestab ~tund) tuttav ja koht ise ka natuke tuttav. Töökaaslased on niigi enamus võõrad (välja arvatud too pliks, kes meile küüti pakkus)… aga vaadates kuidas ta inimesi Armastab.. ja kuidas ta niikuinii enamasti minuga kahekesi kabinetis on, siis ma ei muretse eriti sellepärast. (Suurema pesa peab küll sinna vaatama… sellise nagu kodus… nii et täna ootab ees tangi-kraasi-pesashoping 🙂). Klientidega tutvume mõni teine kord tulevikus, kui end juba seal ka koduselt tunneb… kuigi eile ei saanud ka öelda, et ta ennast vabalt ei oleks tundnud :D.

Kui vesi maitstud (eile jõi ta terve päeva nii, et käis iga natukese aja tagant kausi juures ja jõi ühe lonksu ja tuli ära… aga täna joob juba nagu vana mees- põhjani 😀) kõndisime sama teed mööda tagasi. Jõe ääres ei julgenud ka veel päris lahti lasta, sest see polnud see päris ujutamiskoht ja kui ta äkki poleks ei-d või tule-t märganud, oleks pisut jama. Aga kodulähedases pargis jooksis küll :).

Kodus tunneb end chillilt. Kuigi oma arust ostsin suuuure lataka pesa, olin eile mures, et ta magab selle mitte päris keskel ja nii on pea natsa üle ääre… et äkki on ikka liiga väike. Täna jagasin lõpuks ära, et kuna äär on ülejäänud pesast mingi 2cm kõrgem ja pehme, siis kasutab ta seda lihtsalt padjana ju :).

Kui mulle õhtul suht hilja meenus, et suures koeraarmastuses olin unustanud, et mu hommikusöök oli alles kell 5 hommikul (Koonule ma ei olnud unustanud süüa anda, prioriteedid on ikka paigas 😀), siis kokkasin endale õhtul praemuna (infoks kokandushuvilistele, et praemuna on peaaegu võimatu teha, kui toiduõli äkitselt otsa lõppeb 😀). EllieTheElephant veetis natuke aega köögis minu kõrval ja kui selgus, et oh häda ja viletsust, talle ei kuku midagi, siis tuli tuppa ära. Sama kehtib söömise kohta: korraks viskab alguses lootusrikkalt pilgu peale, aga saab suht kohe aru, et ei õnnestu.. ja läheb pikutab eemal. Ja kui ta juba seda oskab, siis ma ju ei saa endale lubada temakese ära rikkumist, kuigi uskuge, mina tahaks talle midagi head anda ilmselt rohkem, kui tema seda saada :D, sest ta on ju niiii Armas (aga seda ma vist juba ütlesin). Võite mu üle siiski uhked olla, ma ei ole murdunud ei söögi-andmise, kõrval-käimise-reegli, ega voodis magamise osas. Ise ka ei usu, kui tubli ma olen :D. Kui ei oleks olnud kõiki tublisid juhtkoonlasi, siis ma vist ei suudaks, aga nüüd olen ise ka natuke välja treenitud 🙂
Väike vahepala: maailma kõige parem õpetusviis inimestele, kes tahaks armsalt otsa vaatavatele koonudele näpu vahelt midagi head anda, on allergiline koer (mitte et ma ühelegi koonule allergiat sooviks!!).. aga kui Laenukoer külas käima hakkas, siis sai isegi minu mõistus aru, et kui ma talle selle saia-ampsu annan, siis on tal endal pärast niiii paha (pärmiallergia) ja ta närib endal käppi otsast. Nii ma siis ei andnudki/annagi. Ja sain teada, et oh.. koer oskab siis ära minna, ja ei langegi sellest kolmeks kuuks masendusse :D.. nüüd olen targem :P, ka mitte-allergikust koerte puhul).

Õhtul käisime pimedas pargis. Või noh, äärealal pigem, kuhu tänavavalgustus ikka ka pisut ulatus. Natuke aega lippas ringi, aga kui hädad tehtud sai, siis polnud vist ka pimedusest eriti vaimustuses ja tuli minu juurde ära. Veel pole ta eriti vaimustuses kõikidest ootamatutest helidest: august läbi sõitev auto, piiksuv/plõksiv valgusfoor, plekile tilkuv vesi. Ehmatab mõnikord, aga saab sellest kohe üle ja läheb rõõmsalt edasi lihtsalt uudistades, et oh, mis see oli… ei ole mingit saba jalge vahele ja punuma asja. Ja see on alles esimene päev. Kui ta foori ka homme, ülehomme jne näeb, siis harjub ära kindlasti :).

Mänguasjad (Aitähhid Vantsikule 😛) meeldivad ka. Lemmik on üksi tegelemiseks roheline pehme konn (Anni kilkab kindlasti praegu), olen jälginud, kas ta seda hävitama ka kipub, aga ei kipu. Tennisepallil üritas küll rohelist kasukat seljast stripata. Välja arvatud muidugi siis, kui keegi palli viskab, siis on sellega muudki teha. Tema pesa kõrval maas on punane madal korv, kus mänguasjad sees on. Kui igav hakkab, siis ta teab täpselt, et sealt võib nänni võtta. Öösel oli näiteks korvist pesasse jõudnud punase-valge nöörist pall. Tark laps, ma ütlen 🙂

Esimene ja viimane, ehk siis ainus niutsatus saabus siis, kui ma tule ära kustutasin ja magama hakkasime minema (kuigi tema oli juba pool õhtut vahelduva eduga põõnanud). Siis tuli voodi äärde, nügis mind ja tegi niuks. Selgitasin siis talle, et magama. Ja tema pesa on seal, kus ta õhtu otsa põõnanud on. Ja et uskugu mind, mind teeb tema voodisse-kaissu mittelubamine VEEL rohkem katki kui teda :D. Aga ta sai vihjest aru ja kobis pessa. Öösel muuseas absoluutselt IGA kord, kui ma külge keerasin, vedas ta end pesast püsti ja tuli ootusärevalt voodi kõrvale, et oh, Sa oled ärkvel! Lahe! Sügame? 😀

Kell kuus (ma ei mäleta, millal ma viimati nii kaua magasin 😀) oli mul igaljuhul uni läinud, aga kuna koon parajasti tudus (sest ma polnud ju külge keeranud), siis vedelesin niisama ja läksime 7-paiku parkidesse. Mõnus vaikne ja rahulik oli. (ainult seda ühte spanjelit nägime eemalt). Proovisime lendavat taldrikut. Ta jooksus rõõmsalt järgi, aga ei julgenud õhust püüda… ja kuna see on nii tasapinnaline, siis maast ei saanud kätte. Virutas siis taldrikule korra käpaga ja tuli rõõmsalt minu juurde, et oh, tule, ma näitan kuhu see kukkus :D. Mõtlesin siis alguses peale paari katset, et okei, Sulle vist ei meeldi frisbee ja ei visanud rohkem. Aga siis ta jäi ootusärevalt minu juurde vaatama, et noh, viskad või? Aga nüüd? :D… mõne aja pärast vahetasime siiski taldriku kaigaste vastu välja, need meeldisid küll väga. Eile oli niipalju põnevat, et palli tõi 2 korda ja rohkem ei viitsinud. Täna oleks võinud kaigast loopima jäädagi vist (ja kui nad veel surnud ei ole, siis nad viskavad siiamaani, vms) 🙂

Djah. Nüüd ma vist lähen ja ajan ta vahepeal üles ja teen natuke kudrukudru. Sest ma ei suuda kiusatusele vastu panna 😀

Ps. Kas te ikka teate, kui häppi ma olen? See kõik on umbes sama tore, nagu Tartusse elama tulek, mis oli umbes samamoodi terve elu oodatud sündmus. Jeiii!