(karjääri)Valimistest

Lühidalt- valisin Kehala karjääri, kuna seal on suvel metsamaasusid 🙂

muig… tegelikult tahtsin hoopis pajatada, kuidas eile endale uut ametit valisin (mitte, et vaja oleks).

Esmalt otsustasin, et hakkan lenduriks. Lihtsalt hakkan ja kõik! Esimene lennukatsetus toimus köögist esikusse. Algus oli hea, aga maandumine oli kuidagi kohmakas (loe: kokkupõrge käpuli-istuli asendis põrandaga ei olnud kõige parem valik). Nojah, mis valesti, see uuesti… teise katse soovitasin juba pool tunnikest õues jääl/asfaldil. Maandusin täpselt samasse asendisse. Tundub, et enne, kui põlvekaitsmed peal ja korralik tagumikupolster kasvanud pole, jäävad järgnevad katsetused ära (loodetavasti).

Aga, mis selles kõiges head on- leidsin siiski täpselt mulle sobiva ameti. Täna hommikuks oli valutav põlv nimelt saavutanud lõbusa lilla-sinise-punase-rohelise-kirju katte. Sellise kauni värvitunnetusega on kunstnikuamet minu jaoks ilmselgelt parim valik. 😉

***

Ehk siis eelnev pikk jutt kokkuvõtlikus kuues: Auts+Auts=Auts²

– – –

Aga mac tegi polümeersavist ja pärlitest värgendusi… ja (trummipõrina koht) ei põletanud neid ahjus süsimustaks! Hah, beat that… aga pildimaterjale enne ei jaga, kui veel pisut nokerdanud olen, sest pooleli jäi. Aga, vaadates töid netis olen ma ikka täiega 5-aastase tasemel veel :D..samas, alles kolmas kord, ehk evolutsioon halastab, ja arenen ka milleski pisut paremaks?

**

Mac on esmaspäeva hommikul kompuutertomograafias. Esmalt saan oma kiiritussüsti kätte, siis ootan 2h kuni see lõpuks laksab ja siis vedelen 1,5 tundi liikumatult seal suures torus. Minu mäletamist mööda oli see pärast seda uuringut (neid erinevaid saanud ja ei mäleta enam kui sassis :D) kui samal päeval ei ole soovitatav väikeste laste ligi olla, kiirgan või nii. Noh, ma lähen pärast tööle, lapsi seal nii  lähedal pole, aga töökaaslasd saavad mind küll pimedas kontoris  roheka valgusallikana kasutada.. muig…

Ja teisipäeval lähen Vihmahäälega Kõrvemaale kelgutama! (ps. lohutuseks võin öelda, et siis ei  kiirga ma enam üdsegi, isegi mitte väääga heleroheliselt)… ja et ei peaks läbimärgade riietega kohe tagasi nõmedasse Tallinnasse kolistama võtame kätte ja jääme ööseks.  Jassuga leidsime eelmine kord päris sümpaatse karukoopa ja praegu on väljas pealegi mõnus ja soe :P..

Icc, tegelt oleme siiski inimese-moodi… üldiselt ootame hoolega, sest seal on alati tore… loodan vaid, et mu maandumisvalus kann selleks ajaks lumetuubikõlbulik on.

Kannijutuga tänaseks lõpetame, kuulmiseni 🙂