bussineedus vms

Ma live´s olen mõnele neid lugusid juba naernud-kurtnud-pajatanud, aga kuna ma pole sada tuhat aastat bloginud (isegi parooli olin ära unustanud), siis mõtlesin, et panen vahepeal siia ka mõned read.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et lähen varstivarsti New Yorki, eksole (rääkisin sellest 2 postitust tagasi)… (also: fun fact, mul on siiani reisirahast umbes pool palgatäit raha puudu… vot nii yolomutt olen, et noh, missealsikka, ma siis ei söö :D). 

Igaljuhul. Kevadel, kui olin lennupiletid NYC-sse ära ostnud, vaatasin kaarti, et no kui ma juba sealkandis olen, siis äkki on läheduses mõni teine paik veel, kuhu minna… ja kuhu Eestist just eraldi ei läheks :P. Mõeldud-mõeldud: Philadelphia asub ainult kahetunnise bussisõidu kaugusel ja bussipiletid olid 10 dollarit ots. Ostsime meile piletid: hommikul sinna ja õhtul tagasi. Selline tore päevatripp. Kuna mingid kõige põhilisemad Philly vaatamisväärsused on mingi 4x4km maalapil, siis kannatab üht teist ära näha küll.

Septembri alguses sain neilt e-kirja, et nende bussifirma, mis enne oli pika kahest-nimest-koosneva-nimega, tegutseb kuu lõpust kahe eraldi firmana ja vabandavad ebameeldivuste pärast. Aga et mis see siis nüüd tähendab, pole aimugi.

Uurisin välja, et kõne USA numbril maksaks eur minut… ootasin, kuni neil tööaeg kätte jõuaks… ja helistasin. Alguses oli veidi alla kolme minuti sissejuhatavat teksti ja siis teade, et olete järjekorras, ooteaeg 5 minutit. Mul dollarid jooksid silme ees ja mõtlesin, et proovin hiljem uuesti. Proovisingi. Ootasin jälle oma sissejuhatuse ära ja kuulsin, et ootaeg on 7 minutit. Kuigi nüüdseks olin sissejuhatustega juba pmst selle esimese kõne viis minutit ära kulutanud, olin kurblane, et loobusin, aga loobusin seekord seitsmest minutist ka. Et siis kolmandal katsel (peale kolmeminutilist sissejuhatust) kuulda, et ooteaeg on 8 minutit.
Kaks tundi hiljem oli ooteaeg (lisaks kolmeminutilisele sissejuhatusele eksole) 4 minutit ja selle ootasin siis ära. Et sinna otsa veel 8 minutiline kõne pidada.
Skisofreeniliste häältega kalkulaator mu peas rääkis mulle 24´st minutist, ehk siis kulunud oli peaaegu kolme pileti raha olemasolevast neljast :P.

Mis seda kõnet puudutab, siis ühtlasi oli vahva see, et ma unustasin sekundiga ära kogu oma inglise keele oskuse… ja pudrutasin ilmselt telefoni midagi stiilis: mina-saama-arvutikiri-ei-saama-aru-mis-peab-tegema-kas-saama-sõita-või-ei-saama… või miskit säänset. Ja mu lemmik oli see, kui pidin tähthaaval oma e-maili ütlema… aga seal on hunnik a ja i tähti, aga po angliiski on need ju a=ei ja i=ai ja e=ii jne.

Igaljuhul, tädike lubas meie piletinumbrid õigeks muuta ja uued piletid saata. Mida ta ka paar päeva hiljem tegi. Yay!

Lähemal vaatlusel selgus, et mingil põhjusel oli lisaks piletinumbrile muutunud ka tagasisõidu kuupäev… meie päevatripist oli saanud kolmepäevane tripp 😀 Mis meile hästi ei sobinud, eriti arvestades seda, et tagasisõidu pilet oli samal aja, kui meie tagasilennu pilet 😀 ja noh, ööbimisega oleks ka kehvasti ja nii…
Vastasin neile meilile oma murega, ootasin nädala ja vastust ei saanud. Kirjutasin teine meili nende kliendtoe e-mailile, ootasin nädala ja vastust ei saanud.

Kartes oma olematuks muutuvat inglise keelt kirjutasin endale seekord skripti ette 😀 Sest, noh, loll võid olla, aga kaval pead olema…

Seekord ei lasknud ma end ooteaegadest jms morjendada, istusin kohe esimese hooga ona 15 minutit telo otsas ära. (Oleks kolm minutit veel olnud, oleks täpselt kahe pileti hind olnud :P). Tädi kuulas mu mure ära, küsis mu e-maili (üle ei korranud…) ja ütles, et saadab pileti kohe ära, olgu ma ootel.

See oli nüüd mitu päeva tagasi, ja ma enam ei viitsi ootel olla ja  piletit pole ka saanud.

Aga nüüdseks oleme veendunud, et Universum üritab meid kogu jõust sealt eemale hoida, ju oleks mingi põder sarvipidi bussis meie kohal maandunud vms. Niisiis, loobume oma piletitest ja lihtsalt ei lähe. Näkku läks see trall siis kahepeale kokku umbes 73 euri. Aga noh, lollilt tulebki raha ära võtta, onju :P.

Ehk siis long story short: Philadelphia jääb ära.

***

Aga bussineeduse kui sellise ilmestamiseks veel teine lugu ka otsa.  Augustis oli bussipiletite sooduskampaania (nüüd hüppasin juba Eestimaiste piletite juurde), kasutasin juhust ja ostsin meile Tartu-Tallinn ja Tallinn-Tartu piletid ära, millega trippima minna ja tulla. Kaks täiskasvanut, edasi-tagasi oli kokku 18 raha. Muidu on üks pilet umbes 10-12, nii et päris tore kampaania 🙂
Septembris, kuna mul on pikad juhtmed, hakkasin juurdlema, et huvitav, kas ma ostsin need nüüd ikka Tallinna Lennujaamast või hoopis vanast harjumusest bussijaamast. Vaatasin, ja voilà: muidugi bussijaamast. My bad! Igaljuhul närb variant, isegi uue trammiga ja nii. Niisiis kirjutasin neile, et kas tohime nende piletitega siiski lennujaamas peale tulla või kui ei tohi, kas neid on võimalik muuta.
Üsna varsti oli mul meilil kiri, et palun, uued piletid.
Olin õnnelik… kuni lugesin, et tõepoolest, mina võin Lennujaamas peale tulla, aga reisikaaslane peab bussijaamast bussile tulema 😛 See oli ka närb variant :P. Kirjutasin uuesti ja sain paari minutiga uue versiooni, kus olid juba kõik piletid täpselt õigetel päevadel-õigetel aegadel ja õigest kohast… õigetele inimestele.

Ehk siis kodumaine versioon asjaajamisest on tunduvalt mõnusam ja kiirem, kui välismaine…

***

Aga muus osas… ma ootan juba nii palju seda trippi, et mine hulluks lihtsalt…

 

 

Tahaks ka laulupidusse

…aga iga kord on üks ja sama jama.  Laulupidu toimub pühapäeval. Eelmine (ei, üle-eelmine?) kord sai käidud ja päev otsa kuulatud laule, mida inimesed ei tea (esmaettekanded) ja siis kui NEED laulud, mille pärast sai mindud, hakkasin pihta, pidime me juba jalga laskma hakkama.

Minu ettepanek, Tallinnast väljastpoolt inimesena, on, et miks ei võiks olla laulupidu laupäeval? Ja tantsupeo etendused siis reede õhtul ja pühapäeval. Ei pea ju pühapäeval nii hilja olema. Laulupidu lõppeb kell 9 õhtul. Oleks see laupäeval, siis saaks endale ööbimise orgunnida, kellel pole võimalust nii hilja enam Tartusse/Pärnusse vms sõita, sest linnadevaheline transport magab juba. Pühapäev-esmaspäev saaks ju ka ööbimise orgunnida, aga esmaspäev on enamasti tööpäev inimestel ja kella 8-ks hommikul siis teise linna jõuda ei ole ka eriti lihtne variant. Kui mul pole autot ja mul nt laps laulaks, siis oleks suht nukker, et ma teda kuulama ei saaks minna, sest laps pääseb tagasi, aga mina mitte.

#JustAnIdea

Happyness! Lots of it!

WordPress õelutseb ja laseb mul miskipärast postitust ainult selles html-aknas teha, mis mulle üldse ei meeldi… Niisiis teen pika postituse asemel lühikese rõõmukarjatuse.

Aga enne veel teine rõõmukarjatus: eile sai valmis kõige uuem plastiliinimultikas laulule “Tulbid ja Bonsai”. Mu senistest lemmik 🙂 Aga kriitika on väga oodatud :D… see arendab 😉

***
Aga sisi tagasi rõõmukarje juurde. Ma nimelt 4 aastat tagasi blogisin esimest korda sellest, et Armusin hetkega ja lootusetult New York City-sse ära.

Sellele on järgnenud neli aastat igatsust sinna minna, tundide viisi GoogleMapsis NYC tänavatel ja Central Parkis veedetud aega, kokkuostetud raamatuid NYC-st, filme, dokumentaale jnejnejne. Obsessioon noh.

Long story short – ma nüüd siis oktoobris lähen sinna. Vot.

***
Therefore võite lahkelt Giannafoto lehte FBs jagada ja laikida ja veel parem, pildistamisi buukida, sest sotsiaaltöötaja palgaga elan ma seal silla all 😛 aga kui suvega väikese lisaraha teenin, siis õnnestub see ära bookitud hostel ka kasutada 😛 Just sayin´

“Kes kannatab see kaua elab”

Hommikul testisin kodus mingit äppi, mis Su näolapile ilusa naeratuse lisas või Sind vanemaks või nooremaks tegi jne. Ja kui ma vaatasin endast seda vanainimesepilti, siis meenus ütlus: “Kes kannatab, see kaua elab.“

Ja oi mina siis juurdlesin… et mida see õige tähendama peaks? Et kõik need vaesed hinged, kes ei ole kaua elanud, on oma otsa leidnud läbi lusti ja lillepeo, et pole üldse kannatama pidanud? Et kõik haigused ja õnnetused on noorena kiire lõpuga?

Või ei tähenda see nagu füüsilisi kannatusi vaid ootamist, et kui kannatad oodata, siis muudkui elad ja elad ja elad (ja ootad ja kannatad muudkui)?
Ma vaidleks ka siinkohal… kui näiteks rohtude võtmisega muudkui kannatada viimase piirini või üle, siis see küll pikka elu ei garanteeri. Või kui jääd töötuks ja muudkui kannatad ja ootad seda õiget ja head töökohta, mitte ei lepi algselt vähe ebamugavamana… lõpuks oled vaene ja kodutu ja ma ei ole kindel, et kaua elav.  Nälga kannatav inimene elab kauem?
Ja kas lapsevanemad, kes ootavad nt esimese lapse saamisega kuni nad on mingi 35-40, kas nemad elavad kauem? Mul  on vastupidiseid näiteid…

Ühesõnaga, sattus kuidagi eriti morbiidne postitus 😀 Aga ühesõnaga, mis seda ütlust puudutab, siis I call bulls**t!

unenäoimed

Mul oli täna öösel niiiiii pikk unenägu, et ma ei viitsi isegi kogu sisu unenäoblogisse kirja panna… aga räägiks hoopis, kui osavalt ma unenägu jätkata suutsin.

Põhimõtteliselt oli sisuks, et ma olin kusagil Sloveenias või Slovakkias vms, elasin seal ajutiselt nagu ka mitmed mu tuttavad ja Eltsus ka. Kuni hotelliaknast nägime kahte hiiiiglaslikku raketti linna kukkumas (no pole ka ime, kui viimase aja uudistes on alatasa mingite rakettide ja pommide jutt). Need ei plahvatanud, aga olid nii suured, et lõhkusid maandudes majad, millele maandusid. Üks neist oli meie vastasmaja.
Otsustasime evakueeruda ja ma ütlesin kolleegile, kes ka seal oli, et pean enne EllieTheElephant´iga pargis põiel käima, sest evakueerudes ma ei tea, kas ja kus temaga kuhugi minna saab. Kolleeg lubas, et käib teeb selle ise ära. Läkski. Mina pakkisin oma kahest seljakotist (ma ei tea, miks neid kaks oli) vajaminevast ühe kokku ja teise jätsin maha.
Tuli tagasi ilma Eltsuseta, ütles et tema sai aru, et ma ei tahtnud Koonuga evakueeruda ja plaanisin ta maha jätta ja ta jättiski parki siis. Doup. Hakkasime siis parki vantsima, et koer uuesti üles otsida.

Ja siis ärkasin üles, sest põis oli silmini. Käisin kergendasin põie ära ja proovisin magama jäädes pingsalt eelmisele unenäole keskenduda, sest ma ei saanud rahu, et kas Koonlane sai võõrast linnast leitud või mitte… mis siis, et Koon päriselt sealsamas pesas keras und nohises.

Algus polnud lootustandev, sõitsime T.ga ratastega mingis tundmatus kohas. Ta oli ainult lühkaritega ja jäi kuhugi oksa vms taha kinni ja tiris needki puruks. Ma siis omalt poolt abivalmilt pakkusin, et äkki mul on hotellis mingeid riideid… ja läksimegi samasse hotelli, mille ma eelmises unes hüljanud olin 🙂 Ainult tuba oli rahvast täis, ajakirjanikud ja asjad… vaatasid aknast seda auku, mis rakett vastasmajja teinud oli. Ma sobrasin oma seljakotis, mis hotelli jätnud olin (eelmises unenäos) ja otsisin riideid ja avastasin nt. et olin ühe fotokaobjektiivi ka kogemata sinna unustanud… liiga kallis selleks, võtsin selle ka kaasa.

Igaljuhul, kuigi ma ei näinud uues unes enam Eltsust, siis arvestades seda, et ma ei olnud sellest üldse muserdatud, lohutan ma ennast, et ju me siis leidsime ta ikkagi üles ja toimetasime turvalisse kohta, enne kui jalgrattamatkale läksin 😛

Maci unenäoblogi vol 1748 (vist)

Ööl vastu eilset nägin ma unes, et ma nägin und, milles reisisin koos Empsi sõbrannaga… ja siis ärkasin unenäos üles kohtasin Empsisõbrannat ja rääkisin talle unenäos oma unenäounenäost 🙂 #MuchConfusing

Täna öösel läksin mina teatrisse. Teatrimaja asus Tallinna Raekoja platsil ja ma olin möödudes näinud, et sinna on enne etendust megajärjekorrad üle platsi. Nii ma siis otsustasingi, et lähhen pühapäeva keskpäeval algavat etendust vaatama ja selleks läksin juba hommikul kell 7 järjekorda. Saba oli juba siis üle platsi, kohtasin seal seisvat kolleegi ja jäin tema juurde. Rääkisime maast ja ilmast ja mõni aeg hiljem, tuli jutuks, et no mida tema ka vaatama läheb. Selgus tõsiasi, et see ei olnud teatrijärjekord 😀 Teatriuks oli veel kinni ja ühtegi inimest ootamas polnud… aga teatriukse kõrvaluks läks juuksurisse ja see oli see järjekord 😀

Järjekord

 

 

Et mul oli veel mitu tundi oodata, ja ilm külm oli, siis astusin sisse lähedal-asuvasse baari (kõrval oli küll ka Konsum, aga see oli veel kinni), mis ikka veel hiliste klientidega lahti oli… ja ostsin endale veini.. ja läksint agasi järjekorda, et seal seltsim kolleegiga oleks. Ja kukkusin kummutama 😀 Kohe oli lõbusam.

*
Siis on mul vahepealsest blank-out, ju ma jõudsin selle veiniga lõpule.. 😀 Ja järgmisel hetkel olin ma kodus (mis oli unes mu kodu, aga tegelikult mingi võõras koht) ja minu juures toimus pidu. Kutsutud olid sõbrad, kolleegid ja kliendid :D. Naabriuksest möödudes märkasin, et üks kolleeg/toakaaslane oli naabrimehe juures ja üsna ehmatanud näoga. Ta oli vist uksed segamini ajanud ja ei julgenud seda tunnistada ja luiskas mingi muu põhjuse, miks ta tuli (ma ei teagi, kas midagi pakkuma vms)… ma teadsin, et naabrimees on veits veider ja läksin ka sinna, luiskasin omalt poolt mingi loo, sain kolleegi korterist välja ja jäin ise sinna… selgus, et naabrimees on väikestviisi vägistaja ja kukkus ähvardama ja ei lasknud mind kuhugi.

Creeper

Ma karjusin appi, aga kedagi ei tulnud. Naabrit veits häiris, et ma abi kutsusin ja ta otsustas mu mujale viia ja tassis mu õue. Seal selgus, et mu külalised olid kuulnud ja politsei kutsunud, aga ei julgenud sekkuda, sest arvasid, et uks on lukus.. aga õuele tulid mind päästma, surusid naabri selili maha ja istusid igaüks raskuseks eri jäsemel (käel või jalal), et ta liigutada ei saaks… mille peale mina kükitasin naabri kõrvale ja kinnitasin talle vaikselt, et no küll tema nina kindlasti alles sügeleb 😀 #õeluskott.

*
Siis on mul jälle väike black-out (järelikult pidu jätkus 😀) ja järsku olin ma hoopis Meredith Grey, kes koos Derek Shepherdiga olid kahekesi üksikul hüljatud jahil, keset jäist merd ja eksinud.

Derek&Meredith

Ja siis tuli torm ja äkitselt olime me mõlemad vees, jäätükkide vahel ja Mer/mina ei osanud ujuda ja oli peaaegu uppumas. Siis ujus ligi Derek, nagu ikka tõeline McDreamy, haaras mu kaenlasse ja hakkas tagasi paadi poole ujuma… kuigi oli ise ka üsna kudenud olekuga juba. Mina, olles juba pea meelemärkuseta ja lastes end läbi lainete vedada, unistasin vaid sellest, et jahil on kajutis nari peal kilekott mu riietega.. sealt saaks kuivad riided selga… mmmm…
Jõudis Derek jahini, viskas ta mu veest välja üle reelinguääre kolaki paati, sellise jõuga nagu mees muiste… Mõni hetk hiljem ma toibusin ja ehmatasin, et WTF, keegi ronib üle ääre paati. Haarasin maast ahjuroobi (sest igas enesest vähegi lugu pidavas laevukeses vedeleb tekil vähemalt üks ahjuroop.. hea oleks, kui neid oleks mitu! 😛)  ja olin löögivalmis, kui vaatasin, et aa, ups, see on hoopis Derek… ja jätsin virutamata. Aga enne, kui teda sisse sikutama jõudsin hakata, ronis laevaninast sisse veel teinegi inimene, mingi võõras naisterahvas. Ronis teine sisse, oli marusõbralik ja tundis end nagu omas kodus. Mis, selgus mõne hetke pärast, oligi tema kodu, sest ma asusin äkitselt metsamajakeses keset metsa. Derekist polnud haisugi, olime mina, see naine ja mingid tema meessõbrad, kes väljas lõkke ääres jõid.
Ma ei mäleta täpselt, aga põhimõtteliselt olin ma seal nii, et ma tahtsin mingil põhjusel ära põgeneda, kuigi nad olid sõbralikud… aga kahtlased… ja isee poolest ma olin ka vaba lahkuma.. aga ma olin ära kaotanud oma selle Säästukaart plussi vms see krediitkaardilaadne on ja ma teadsin, et see on kusagil seal majakeses.. ja et mul on kaardil 84 eurosenti võlga ja ma ei saa seda enne sulgeda, kui see tasutud… ja tasumiseks oli seda kaarti ennast vaja. Silkasin sealt metsast ükspäev lähedalasuvale Raekoja platsile ja Konsumisse… seesama, mis unenöo alguses oli… ja sain sealt vastuse, et tule kaardiga või kogu võlga edasi… Ja nii ma siis istusingi metsas “pantvangis” edasi, kuni kaardi üles oleks leindud…

*

Siis tuli äratus (ärkasin tundega, et jess, täna on reede… ja siis selgus, et kurat, kolmapäev hoopis). Ja ma olen kogu sellest öisest actionist megaväsinud. Proovige ise muudkui juua ja järjekorras oodata ja vägistajaga võidelda ja tormisel merel vette kukkuda ja creeperitega metsaonni jagada. Nii füüsiliselt kui vaimselt väga väsitav, ausõna.

Sotsiaalmeedia tapab mu blogi…

Kunagi oli Twitteri tulekuga sama häda… nüüd avastasin, et ilmselt on Facebook see, mis mu blogi välja suretas. Seal on kuidagi lihtsam ja kiirem ja otsesema tagasisidega… Eile näiteks kohtusin kummitusliku kummipalliga ja kribasin sellest lühidalt FB seinal. Nii on varemgi juhtunud… Mitte küll kummituspalliga kohtumist, vaid FB seinal lühilugude kirjapanekut. Ja siis ma topelt ei viitsi enam siin ka…

Blogi kasuks räägiks küll see, et pääsevad ligi ka need, kes FB sõbralisti ei kuulu, aga no ma pole kindel, et mul selliseid lugejaid üldse on… ja kui on, siis – mis teil viga on?! 😀

#MaciJuhtumised

Mulle ikka 1-3 korda nädalas turgatab mõne asjaga pähe, et oh, see oleks ju küll tore lugu, millest blogida… aga noh, need lood ei juhtu enamasti arvuti taga istudes ja lõpuks siia jõudes ulub peas ainult tuul… meenub, et midagi ju nagu oli ükskord, aga mis ja kus… kes seda enam mäletab 😀 või siis meenuvad nii vanad asjad, mida vist pole mõtet enam rääkida… või lood, mida ma olen juba mitmele inimesele eraldi rääkinud ja siis tundub, et kõik juba niikuinii teavad… ja pole ju mõtet rääkida…

Aga sellest olenemata, ma siis 3 lugu räägin, kes kuulnud on juba, siis noh, kurb… ega ma kõrval ähvarda, et loe-loe edasi 😛

I lugu –  ehk kuidas Mac oma asju printimas käis

Mul oli vaja seoses Elliega üheks pühapäevaks värviliselt mõni leht printida. Värviprinteritega  koopiakoht on avatud põhimõtteliselt mu tööajal ja mitte nädalavahetusel. Ahjaa, ja mõte tuli mulle reedel alles.
Õnneks aga juhtus nii, et mul oli tööl vaja  ka üks kujundus teha, mida siis välja printima minna. Kiirustasin ja jõudsin tööasja valmis, ladusin asjad mälupulgale, avastasin töökujundusel vea, tegin muudatuse, panin uuesti kraami mälupulgale ja läksin enne tööpäeva lõppu printima. Mõeldes, et no see lahenes nüüd küll perfektselt…
…
…kuni ma printima jõudsin ja avastastin, et oma parandust tehes olin ma Ellie asjad mälupulgalt maha kustutanud, ainult tööasjad olid kaasa. Nunuh, eks vastupidi oleks veel hullem olnud, aga häiriv sellegipoolest.
Eltsuse-teemad lahendasin muul viisil, olude sunnil. Aga kõik sai tehtud.

II lugu –  ehk kuidas Mac taaskord oma asju printimas käis

Täpselt nädal hiljem, järgmisel reedel, oli mul vaja ühe teise projekti pärast, aga siiski omi asju, paar lehte värviliselt printida. Seekord polnud tööasju, millega ühendada, niisiis küsisin ülemuselt luba, et pisut varem jalga lasta. Sain loa. Panin asjad mälupulgale ja kontrollisin 16,8 korda üle. Kõik olid olemas.
Kaalusin küll korduvalt, et äkki ma siiski ei lähe täna, vaid lükkan edasi.. sest väljas kallas toredasti vihma ja ma olin hommikul, kui mussoonvihmad polnud veel alanud, tulnud kodust välja riidest jalatsitega. Aga kuna mu värviprintimisest oleks pidanud edasi meisterdama, ja mind ootas ees vaba nädalavahetus, millel seda teha, siis läksin vihma trotsides (ja mälupulk ühes!) teele…
…
…kuni printimiskoha uksel oli silt, et just sellel pärval oli erinevatel põhjustel koht pärastlõunal suletud.
Ma ei olnud väga õnnelik.

III lugu –  ehk kuidas Mac endale Hiinast bonsai tellis

Lahendame selle siis lühikese pildivalikuna sarjast ootused VS reaalsus:

Expectations – bonsai:

 Reality – seemned:

Oh well.

10 aastat!

Mu esimene blogipostitus siin blogis oli täna, Sõbrapäeval, 10 aastat tagasi! Head juubelit!

*cheers!*

10 sünna tort

 

Oops, I’ve done it again

Haiglalood

Kui ma ükspäev sõpradele oma kunagistest haiglajuhtumistest pajatasin, siis mõtlesin, et äkitse peaks nendest blogima ka, kui ma seda juba teinud ei ole. Kontrollisin üle, ja leidsin Vantsiku külalispostituse Lastehaiglast, mis oli nii lõbus, et ma peaaegu nutsin lugedes, sest ma olen veits katki praegu ja valus on naerda :D. Aga teisi lugusid ei leidnud.

Need ei ole muidugi lõbusad, osad koledamad, osa toredamad, aga lihtsalt kõige meeleolukamad hetked või tähelepanekud, mis meelde jäänud on… #haiglaLood või nii.

Esmalt kaks üle kümne aasta vana #haiglalugu:

– Ükskord, kui ma jõulud haiglas olin, oli mu palatinaabriks üks dementne tädi, kes kiskus endal kateetri ja kanüüli välja jne. Ja siis tema enda kaitseks seoti voodi kylge kinni ja ta karjus seal suht palju.  Mul oli tast nii kahju sest ta ei saand midagi aru…  Ja ma pidin, ise alles opilt tulnud, alatasa käima õde kutsumas.
(Ma muidu seda lugu ei oleks siia isegi kribanud, aga see oli lihtsalt eel-looks, kui pärast praeguse aja postitusteni jõuate, saate aru)
***
–  Järgmisel korral oli mul üksikpalat. A üksikus juhtus selline tore lugu, et mul oli arterikanüül ja käidi verd võtmas ja ma jäin uuesti magama… (ja kui seekord oli juba selline udupeen kanüülindus, millel oli veel eraldi sulgemisnupp lisaks korgile, siis tol ajal nii peent veel ei olnud). Ja kui ärkasin oli põrand verd täis,  sest veri ei hyybind ära ja arter veits tilkus. Tuikusin siis koridori ja arst hüppas ligi,  ja lappisid mu kokku arteri uuesti kokku.
Ja toosama kord jõin ma peale ärkamist vett… Aga vesi paneb narkoosi uuesti tööle. Seepeale roopisin voodi ja põranda täis… Olin raudselt koristaja lemmik. Minu vabandused igaljuhul tagantjärgi :D.

Peale seda pole mulle miskipärast üksikpalatit antud.

 * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *

Seekordsest külastusest, hetki, tähelepanekuid, pealtkuuldut/nähtut jms:

Selle kunagise kogemuse valguses oli seekord haiglasse minnes mu suurim hirm mitte opp ise, vaid et huvitav, millise palatikaaslase ma saan 😬 sain õnneks ühe toreda vene proua, kes ei lasknud end grammigi segada minu keeleoskamatusest ja rääkis pikalt ja laialt sellegipoolest 😛 … küll aga oli öö unetu ikkagi, sest kõrvalpalati härra tegi küll terve öö igasugust tsirkust, a la jalutas paljalt ringi, karjus natuke sekka jne.
***

Nüüd paar päeva tagasi oli õues mingi -17 kraadi ja räme tuul. Haiglakoridoris telekast  mängis vene telekanal NTV, kust oli parajasti uudiste ilmateade käimas. Väitis, et Tallinnas on väljas +4. Seems legit. Ilmselt olid ülejäänud uudised sama usaldusväärsed.
***

Õed: “Teid alles toodi tagasi (opilt), peate voodirežiimil olema.”
Mees: “Ei, saage aru, ma olen kultuurne inimene!” (Tahtis koridoris telekat vaadata).
***

Mind  on täna nimetanud enamasti naiseks ja ühel korral poisiks… Aga mitte tüdrukuks .. sealjuures vanureid nimetatakse poisteks/tüdrukuteks.
***

Ja mul oli elu võimalus, aga vussisin selle ise ära…ultrahelis:
Arst: “Kas teil on paremal pool kaks neeru?”
Mina: “Mähhh??”
Arst: “aa, ei, tundus…”
Aga ma oleks pidanud Mähhi asemel vastama, et ei tohiks olla, aga mul on käe peal kõrvalkilpnääre, kui teid veidrused huvitavad 😛
***

Mu seekordne opp oli alles pealelõunal, poole3st poole6ni. See tähendas, et ei mingit vett ega leiba hommik otsa, peale sõber tilguti, et päris ära ei kuivaks.  Lõunapaiku helistas Empz ja rääkis muuhulgas pikalt ja laialt, et läheb nüüd lõunale, sest kui ainult 2 võileiba hommikul süüa, siis lõunaks võtab nälg silmanägemise …  Tähendasin, et ta on õel. 
***

Mul on veider komme oma elututele kaaslastele samuti nimesid panna. Mu kodutehnikal näiteks on nimed. Ja tööl elektriradikas oli Ricardo, sest ta oli selline kuumavereline 😛
Opileelse päeva veetis minuga tilguti Vasja, kes endale pealeopiks endale veel minuga ühendatud sõpru sai:  Ženja, Deniss, Katja, Oleg, Pjotr, Ilja ja Veronika. Suht tore oli selle kambaga magada . Natuke nagu pomm, juhtmeid täis (punane juhe oli ka kenasti esindatud).
***

Ma armastan sarkasmi ja sellist piiripealset huumorit. Ainus häda on, et ma vahel lähen ise veits üle piiri sellega… Kui ma näiteks kunagi suht uue töökaaslase soolaleivakale kutse sain ja seal oma arust nalja tegin ja vingus näoga beibehäälel kommenteerisin, et “ää, selline sisekujundus ongi vää?” siis alles paar aastat hiljem selgus, et ta arvas toona, et mul oli tõsi taga.. *piinlik*
Igaljuhul, mul oli intensiivis ärgates lihtsalt mu lemmikõde maailmas 😁. Jauras minuga tükk aega toimetada, alustades terviseprotseduuridest, kuni mu telefoni laadima panekuni  (ja kuna laadija otsustas just siis hakata saba andma, siis veel laadijaga jauras eraldi) ja ma küsisin vett ka juurde.
Ōde: “No see läheb keeruliseks…”
Mina: “Aa, jaa, no okei, las ta jääb siis!🙂”
Ōde: “Ära pane mind tähele, vaatan Su tilgad ära ja kohe…”
Mina: “Jaa, ma oma arust norisin tagasi…”
Õde: “Aa, aga te ajage end püsti ja tooge ära, ei ole ju raske?! ”
***

Ja see sama maailmatoredaimõde:
Tilguti ei tilkunud.
Mina: “Magasin millegi katki ära?”
Õde naerdes: “Jaa, muidugi, kõik olete ära rikkunud… Jube patsient… Jube patsient… :)”
(aga järgmisele vahetusele andis ta mu küll üle sõnadega “Täiesti tore patsient” 😛)
***

Haha, no ja kui juba siis juba.. natuke põieteemat ka, sest kes see ikka Su blogis rõvetseb, kui ise seda ei tee, onju?!
Mul oli käevarre ümber see vererõhumõõtur, mis iga 2h tagant täitus, et mõõta (öösel ka, wii). Ma olin hommikul ennast esimest korda just suure istuli vedanud ja potile ronind, kui kell 10 sai … Khmm,  polnudki kunagi varem kustes vererõhku mõõtnud
***

Lugesin oma haiguslugu. No lihtsalt sellline sõnavara, et arvaks, et ta mõtleb ise sõnu välja 😀 Nii tark ei ole lihtsalt võimalik olla… Ta isegi väljendi “toored puu- ja juurviljad” puhul kirjutas: toorne taimne rakustik. Ma kavatsen selle kindlasti kasutusse võtta :D. Mõelda vaid, kui tore oleks üle laua tomatisalatit küsida või nii…

Ja lõpetuseks 2 pildilist ülestähendust:

1. Pätsasin Empzilt tahvli kaasa ja mõtlesin, et mängin siis miskit temaatilist… no valik oli hurmav: Horror Hospidalist Vaimuhaiglast põgenemise mänguni…

Haiglamängud

2. Päikeseloojang minu aknaalusest sviidikohast:

Loojang

Vot. Aitab tänasest küll, nüüd puhkerežiimile.

PM: Jõulukingitused, mis tuleks igal juhul kinkimata jätta

Postimehes ilmus artikkel “Jõulukingitused, mis tuleks igal juhul kinkimata jätta.“

Ma jätan endale vabaduse mõnedega neist kahekümnest mitte nõustuda ja seks puhuks märgin siia ka need kommenteeritult ära, et Te ikka teaks, mida mulle alati tuua/saata võib 😛

***

Treeningvarustus – okei, mulle tõepoolest pole vaja, sest ma olen kaugelt liiga laisk, et sellega midagi teha… aga ma nüüd küll ei ütleks, et see on üldiselt kingitus, mida kindlasti kinkida ei tohiks… ses suhtes, et on ka inimesi, kes ei ole sellised tugitoolisportlased nagu mina… ja enamasti, kui Sa kellelegi juba kingituse teed, siis võib ka juhtuda, et Sa tunned teda pisut või nii…

Lemmikloomad – jah, sellega nõustun. Suutsin välja mõelda vaid väga erijuhtumid, näiteks kui laps on juba aastaid endale koera tahtnud (noh, mingi minusugune) ja tegelikult tahavad vanemad endale ka koera ja leiavad, et neil on aega koeraga ise tegeleda ja väljas käia (sest lapsed ei ole selle suhtes eriti usaldusväärsed, ega järjepidevad… välja arvatud mõned erijuhud, st. näiteks noorem-mina eksole 😛) ja raha koera ülal pidada jne. Ehk siis, kui vanemad koera väga tahavad ja laps väga tahab, siis jumala eest, tehke põngerja jõulud rõõmsaks minugi poolest. Aga üldiselt võiks lemmikloomadekinkimised jääda pigem selliseks, et Kati tahab vägaväga juba aastaid kilpkonna, aga pole raha, et kohe korraga kõik vajalik osta ja Mati pakub, et läheme ostame koos ja Mati maksab. Also, kui näiteks Teele endale väga koera tahaks ja Toots tooks talle kutsika, siis võib olla Teele tahtis hoopis väikest taskukoerakest ja Toots tõi talle dogi. Või Arno tahtis pehmet kaisukassi ja Tõnisson tõi talle hoopis sellise väikese ninga, kes igal vabal hetkel inimest oma küünte ja hammastega ründab ja muul ajal saunaahju taga redus on… Muidugi jääb see siis Tõnissoni süüks, mitte Arno süüks, et ta kassi tahtis eksole :P.
(hihii, nagu näha on lemmikloomad ikka teema, kus ma ei suutnud kirjutada ainult “nõus” ja järgmise punktini edasi liikuda.)

Raamatud – Jep, tricky business, kui täpselt ei tea. Aga raamatupoe kinkekaart on mu meelest alati üks vahva saak.

Enda vanad kingitused – mm, jah. Kui Sul on mingi enda vana asi, mida tead, et Su sõber/sõbranna endale kindlasti saada tahaks, siis anna talle see muul ajal.
Otherwise – it´s a no.

Rõivad – oleneb kinkijast ja saajast. Riideproffid on kindlasti paremini kursis suurustega, kui minusugune, kes isegi enda riiete suuruseid ei tea… peale selle, et jäsemed on riiete jaoksliiga pikad ja kere liiga peenike :D. Ja noh, stiiliga võib ka mööda panna. Minusugused külmavaresed on alati õnnelikud nt (nr 38/39) villaste sokkide üle 😉 .

DVDd – artiklis oli mainitud, et peaaegu keegi ei kasuta neid enam. Mina kasutan :D, aga kuna ma ei jõua siin loetleda, mis täpselt olemas on jne, siis pole see soovituslik. Välja arvatud Gilmore Girls,  Friends ja veel mõned hooajad.

Reis – Artiklis oli selle kohta öeldud, et “Olgu tegu nädalalõpuga New Yorgis või kodumaise spaapuhkusega – paljud inimesed eelistavad oma reise ise planeerida ja kingitusena saadud piletid ei pruugi neile üldse rõõmu teha.”
Well, elukutselise näpudpõhjaslisena võin avalikäsi vastu võtta kõik reisid New Yorki ja Rooma, mis ei ole bussireisid (sest ma roobiksin end seal bussis ogaraks 😀). Ette tänades, Mac.

Sularaha – Artiklis oli öeldud: “Raske on leida ebaisiklikumat kingitust kui sularaha. Isegi kinkekaart on sellest läbimõeldum.”
Kordan – olles alatasa masus ei leia mina rahas mitte midagi vastumeelset :P. Samas, ka kinkekaartides mitte, kui need just mingid väga ebaminulikud kinkekad pole – meigipoe oma ja muud säärast pole vaja.

Kortsukreem – Mina iseenesest ei oleks ausalt öeldes eriti õnnelik ühegi mögina üle, mida kuhugi kehale määrima või joonistama peab. Aga ma ei tea, näiteks Empzile ma julgeks küll kinkida, kui vaid sellist kraami osta oskaks. Aga ei oska, seega ta on selles suhtes pääsenud.

Koristustarbed – Ma leian, et oleneb, kes kingib. Kallimalt pole võib-olla kõige nunnum kingiks moppi ja ämbrit saada, aga muul juhul… on see inimestel enamasti olemas. Küll aga on see mu meelest okei kink, kui nt keegi üksi elama kolib ja tead, et tal on vaja igasugust kodukraamikühvlist ja harjast pesupulbrini ja WC-paberini. See oleks ju päris vahva pakk.

Pesu – Artiklis: “Pesu on täiesti lubatud, kui kingisaajaks on sinu kallim. Kui tegu on aga mõne muu pereliikmega, on see lihtsalt kummaline.”
Ma tean sõbrannat, kus sekspesu on kinkinud ämm :P, kihihi… Aga mis puudutab kaaslasele  kinkimist, siis ma olen kuulnud, et pesu kinkimine toob ebaõnne, nii et ma ei julgeks.

Suveniirid – Artiklist: “Miks peaks sinu tädilapsi rõõmustama kraam, mille oma Austraalia-reisilt kokku ostsid?”
Võib-olla näiteks selle pärast peaks, et nad on minusugused, kellel on sellise nänni üle alati rõõm 😛 Külmikumagnetid, jee!

Annetus – Loomad ja lapsed sobivad. Tahaks öelda, et doonorina võiks ka annetada, aga seda kõik ei saa ja siis see pole nagu minu nimel tehtud annetus ju… ses suhtes, et ärge tulge minu verd võtma (sest see ei sobi) ega ka ühte neeru (sest see ei sobi) jne.

Õhuvärskendaja –  on jah veidi igav. Aga sobiks komplekti nende eelmistega neli lõiku tagasi.

Trimmiv pesu – *muigab ja ei kingi kellelegi seda*.

Tualettpaber – Vt. uuesti sinna koristustarvete punkti tagasi.

Kinkekaart vahatamisele – Ouch

Sokid – Mul on sokisõltuvus nii et niitoreniitore 🙂

Viljakustalisman – Ei oska kuidagi kommenteerida. Mulle pole vaja, aitäh. Ma oleks kondoomide üle ka nt rõõmsam 😀 muig.

Kaal – Mul on kaal olemas, aga kui ei oleks, siis ma oleks õnnelik selle üle küll.

UnenäoMacBeebi :D

#MaciUnenäoblogi

Enne postitust peletan juba eos kõik kahtlused, et ei, mul ei ole tegelikult mingeid titeuudiseid.. või no kui siis neid, et EllieTheElephantil on loodetavasti jõulubeebisid oodata, aga see on ka kõik. Kohe kindlasti. Aga unenägu leidis enda jaoks ilmselt idee nt sarjast, mida vaatasin, kus rasedus teemas oli. Või eile lastehaiglas, kus EllieTheElephantiga käisime, kus üks pisike pudin mööda mind ronis ja mind uudistas (ma olin oluliselt khuulim, kui koer 😀) ja siis lõpetuseks täpselt enne magamaminekut (ehk siis kell veerand kaheksa õhtul :D… true story!) helistas Empz ja rääkis mu KonkurentsitultParimastVennapojast (kes on nii vennapoegade seas konkurentsitu kui ka parim 😀), ehk siis tited olid teemas.

Igaljuhul, nägin mina unes, et olime perega Vinnimaal ja ma otsustasin järsku sünnitama hakata… teadmata, et üldse rase oleksin. Töö kiire ja korralik ja Beebilane oli kiirelt käes. Keegi oli vahepeal kiirabi kutsunud ja nad otsustasid Beebsu kontrolli viia, kuna raseduse ajal kontrollitud polnud. Mind jäeti maha, öeldi, et tulge homme talle järgi. Nujah. Läksingi.

Kuna mul polnud olnud aega, et talle igasugust manti varuda, siis ei olnud mul ka turvahälli ja muud sarnast, nii ma tõin siis oma vastsündinu koju süles, ühistranspordiga.

Tööl selgus tõsiasi, et kuna ma ei olnud oma lapsepuhkust piisavalt kaua ette teatanud ja selle aasta puhkusegraafikud olid juba tehtud, siis ma puhkust ei saanud 😀 Polnud hullu, jätsin esialgu oma Beebilase päevaks koju diivanile magama ja õhtul lippasin kiirelt koju (ma kutsuks endale lastekaitse juba selliste unenägude eest 😀)… seda kuni mu, umbes neljapäevane vastsündinu, õppis pöörama ja ma ei julgenud teda enam diivanile jätta :D. Harilik väleareneja :D.

Siis ärkasin vahepeal üles ja jäin magama ja nägin mingit muud und.

Siis ärkasin uuesti üles ja nägin jälle Beebsut :D. Suhttäpselt samast kohast, kus pooleli jäi, ehk siis tegelane oli ikka veel alles paaripäevane või nii. Ja Dzeik tuli mulle külla. Olime, Põnn süles, tal bussijaamas vastas. Dzeik uuris kohe alguses suht, et kuidas toitmine läheb ja ma siis tõdesin, et ma ei tea, ma pole veel proovinud. (1. No ma räägin – lastekaitse!?! 2. Mul oli hullllllult leplik unenäoBeebi muideks!) Dzeiki tänituste saatel proovisin siis kohe – kerisin aga kohe tänaval kõndides oma särgi täitsa üles (kohe täitsa kerisin üleni, nii et selg oli ka paljas 😀) ja kukkusin söötma.

Siis toimus vahepeal mingeid asju veel, mida ma nüüd enam ei mäleta… aga lõpuks jõudsime me taa Vinnimaale ja “jalutasime last”. See nägi välja nii, et mina olin rulluiskudel, beebi süles.. ja Dzeik sõitis kõrval jalgrattaga.

Dzeik tõdes ühel hetkel, et mu Beebsu haiseb. Minu vabandus sellele oli, et jah, mul pole praegu mähkmete jaoks raha ja ta peab hetkel ilma olema (päris öko värk). Dzeik, lahke inimesena, lubas et aga läheme poodi ja ta käristab esimese mähkmepaki välja.
Kes Vinnimaad teab (ja kes ei tea, siis ma kohe räägin), siis sealne pood asub natuke nagu mäekünka otsas või nii… või noh sissesõidutee läheb ülesmäge, eriti veel kui bussijaama poolt tulla nagu meie. Aga häda oli selles, et ma olin endiselt rullidel.. ja hakkasin poole mäe pealt uuesti selg ees tagasi vajuma… endal beebsu süles (ma ütlen kolmandat korda – kus kurat istub see unenäolastekaitse? Üldse tööd ei tehta ma ütlen!). Õnneks Dzeik oli rattaga ka väle, nii et kui ma alla jõudes kukkuma hakkasin, siis ta haaras Beebilase enda kätte ja jättis mu rahus üksi kukkuma.

Kuna nüüd on juba õhtu, siis ma olen kahjuks ülejäänud detailid unenäost unustanud. Agaühesõnaga, päris vahva unenäoBeebsu oli. Ja tal oli päris kohutav Aasta HalbEma2016.

“Kokkamispostitus” vol 2

Eelmisele jätkuks meenus mulle, kuidas ma eelmisel nädalavahetusel Mai Tai’d tegin. Nimelt käisin vahepeal Milanos (aga nagu minevik näitab, läheb mu Itaalia-reisikirjadega umbkaudu 5 aastat aega 😀), aga kokkuvõtvalt olgu öeldud 2 asja:
1) oli väga tore, aga Rooma on palju toredam.
2) Jõin seal kokteili nimega Mai Tai ja armusin natuke ära 😛

Tahtsin järgi teha. Mõeldud-mõeldud, guugeldasin retsepte ja leidsin umbes tuhat erinevat. Jäin sellise juurde, kuhu oli vaja: ananassimahla, apelsinimahla, grenadine-siirupit (granaatõuna vist vä?), laimi, tumedat rummi, heledat rummi ja Cointreau’d. Vähe asju ju – õppisin pähe ja lippasin poodi.

Leidsin rummid ja hakkasin Curacaod otsima. Siinkohal olgu öeldud, et mul pole aimu ka, kuidas see sõna minuni jõudis, sest Contreaud olen ma varem kokteilides kasutanud, aga Curacaost polnud varem kuulnudki. Igaljuhul olin ma järsku veendunud, et mul on seda nüüd sinna vaja. Helistasin Kosmosemutile ja küsisin, et kust ma selle leiaks ja mille järgi ära tunneks. Kosmosemutt ütles, et Blue Curacao on sinist värvi ja voilā, juba leidsingi. Kilkasin talle telos rõõmust, mõtlemata, et miks on sinine jook lõpptulemusena oranži joogi sees  ja siirdusin siirupit otsima.

Grenadine siirupit ei olnud, tegin siis väikese vangerduse ja ostsin hoopis granaatõunamahla ja apelsinisiirupit apelsinimahla asemel. Ja ananassimahla.

Lippasin kassasse ja poest väljas lugesin lõpuks Kosmosemuti SMSe, mis pajatasid sellest, et kui ma juhuslikult Mai Taid teha tahan, siis sinna ei lähe blue curacao vaid triple sec (ehk siis Cointreau). No mis seal ikka, juba makstud. Tatsasin koju. Kosmosemuti kutsusin oma uue retseptiga jooki maitsma 😀 (julge tüdruk teine – tuli ka!)

Kodus avastasin, et laimiga läks nüüd küll kehvasti ja jääd pole ka, aga Kosmosemutt tõi õnneks poest jääd ja laimi puudumisel sidrunit ja päästis selle mürgi, mille ma olin vahepeal valmis seganud.

Ehk siis võrdluseks Mai Tai ja meie versiooni Novembri Pekk sisud:

Mai Tai:
ananassimahl
apelsinimahl
grenadine-siirupit (granaatõuna?)
laim
tume rumm
hele rumm
Cointreau

Novembri Pekk:
ananassimahl
granaatõunamahl
apelsinisiirup
sidrun
tume rumm
hele rumm
sinine Curacao

Pilti kahjuks pole, aga juua käras küll. Pohmelli ei tekitanud. Patendeerin ära ja panen äri püsti. 🙂 Õpin päris Mai Taid ka tegema (sest mulle maitses päris rohkem) ja valin sihtgrupiks paarikesed, kus neiud oranži jooki ja poisid sinist lürbivad. Mõeldud mõeldud.

#Macilikkajuhtubju

Sinutorulane… or not

Täna hommikul mõtlesin sellele, et Valgusteraapia ja Sesamy ja Ch.  nii närbid blogijad on, aga kuidas mul pole õigust neid sõimata selle eest, sest mu enda viimane postitus on ju ka 30.09-st…

Pärastlõunal koolitusel mõtlesin sellest, kuidas ma olen ligi 30 aastat noor ja pole veel süüa tegema õppinud (KUIGI, oma kaitseks võin öelda, et teisipäeval valmisid kodused kotletid!) ja tulin siis geniaalsele ideele, et peaks hoopis Youtuberiks hakkama, kui blogimiseks aega pole. Minu Youtube kanalil saaks näha algaja kokandushuvilise toredaid läbikukkumisi stiilis #Macilikkajuhtubju …

Aga Youtube plaan ei täitu, sest:

1. Olen ma kole nagu öö ja ei sobi kuidagi kaamera ette 😀 Oleks asi ainult näos, võiks ju mingi Mardimaskiga toimetada, aga et ülejäänuga ka kiita pole, siis peaks juba maskotikostüümi kusagilt sebima… ja sellega oleks juba ebamugav pliidi ees keksida ilmselt.

2. Ise ennast samal ajal filmida on üsna tüütu ja segav ilmselt ja vaevalt ma nii lihtsalt selleks vabatahtliku leian, kellele siis vastutasuks toitu  ee… väljakukkunud toodet maitsta pakuks 😀

3. Töötluseks kuluks umbes 634 korda rohkem aega, kui ühe blogipostituse treimiseks kuluks.

4. Ma ei viitsi kokata lihtsalt 😀 Lihtsam on soojade võileibade peal elada 😀 Eriti kui olukord (loe: alakaal) seda soosib 🙂

Lõpetuseks võite mu blogitäägiga “kokkamine” tutvuda :)… ja mu kokkamispilte kaeda: