Lugusid sarjast #Macil-ikka-juhtub-ju ehk kuidas ma M-ile GPS-iks olin.
M.-il oli eile teraapiakoera eksam. M. elab muidu Tartu-kandis, aga eksam oli Tallinnas/Viimsi kandis.
M. küsis mult juba eelmisel nädalal, et kuna ma pealinnas olen, kas ma tuleksin talle GPS-iks, sest ta ei oska ise sinna sõita.
Mõeldud-tehtud. Leppisime kokku, et ta tuleb Jüri poolt ja siis seal Tallinna alguses fooride juures Peterburi maantee ristmikul tulen ma peale… ja juhatan ta mööda linna äärt õigesse sihtkohta.
Ärkasin vara ja puha ja läksin igaks juhuks varuga kohale, et kui ta varem jõudma peaks.
M. siis helistab mulle mingi hetk ja ütleb, et ta ei tea täpselt kus ta on… või et milline see Peterburi maantee on?
Mõni hetk hiljem selgus, et ta oli juba üle Peterburi maantee tulnud ja ise juba sihtkohta jõudnud. Seda siis Peterburi maanteed ja mind otsides, kes aitaks tal sihtkohta jõuda.
Kreit saksess ju?!
Aga ses suhtes pole hullu, et kohale ta ju jõudis ja eksam sai tehtud nagu naksti 🙂
(Teraapiakoerad Ellie ja Mona)
***
Aga muidu käisin nädalavahetusel pealinnas. Läksin arstile haiguslehte lõpetama ja et emadepäev kohe ukse ees oli, siis võtsin juba EllieTheElephanti ka kaasa, et maabume üllatuseks Empzi juures ja veedame kolm päeva seal.
Üllatus oli see tõesti. Eriti see, et Empz läks kolmeks päevaks maale ära :D. Kohtusime küll korraks linnas, aga ülejäänud aja tšillisime Koonuga Empzi juures uhkes üksinduses.
Ma olen üllatuste maailmameister. Ebaõnnestumises 🙂
(Aga ikka olen rõõmus!)
**
Sellegipoolest oli tegus nädalavahetus. Ja kui üks noor paarike bussis, kellel oli alla 1aastane laps ja kes mõlemad narkouimas olid, välja arvata, siis polnud Tallinnal ka seekord väga viga. Peale tuule. Ja narkomaanide siis. Aga tegus ja toimekas aeg oli.
(Sellegipoolest, et Tallinnal väga viga ei olnud, oli siiski väga tore tagasi Tartusse jõuda 🙂)
Alustuseks halan, et mul on nii suur uni, sest ma magasin nii halvasti. Esmalt läksin enne kümmet magama. Siis otsustas Koon, et annab pool 11 kahe haugatusega märku, et potensiaalne vägistaja (näiteks saarmas), tükeldaja, sarimõrtsukas, varas, röövel, püromaan.. või lihtsalt naaber läheneb. Kui oht möödas oli magasime edasi.
Pool 12 avastasid tüübid vastasmajast, et neil on tõeline tsikligäng. Ja et seda tõestada, tulid nad kambaga meile akna alla. Ja teistisid ükshaaval gaasi (prõnn-prõnn-PRÕNNNNNNNNN) ja siis kiirendust mööda tänavat (MÖRRRRRRRRRRRRRRR).
Gängis liikmeid jagus.
Mulle muuseas väga meeldivad nt bike´d, aga mitte öösel akna all.
Järgmiseks tulid und segama terve öö jooksul vanainimesevaevad. Loe: põlvevalu.
Nimelt nautlesin eilset mõnusat kevadilma täie raha eest ja kõndisime Koonuga päeva jooksul 15,15 kilomeetrit. Tavaliselt liigume päeva jooksul 4-10km. Selgub, et see lisa-viis-kilti oli minu ülimalt ebasportlikele eluviisidele liig.
***
Aga kui ma siis lõpuks hommikul magama jäin, nägin unes, et me käisime koos Dzeik´iga Tallinnas ja tahtsime sealt siis iga roju oma koju pääseda. Olime selleks 11:30stele bussidele piletid ostnud: Dzeik Rakverre ja mina Tartusse.
Tallinna bussijaam nägi muuseas välja täpselt nagu Vinnimaa kool, mille eest bussid väljusid.
Kuna meil oli ca veerand tundi veel aega, mõtlesime käia veel kiirelt põit tühjendamas. Mõeldud-tehtud.
“Bussijaama” WC esine ruum oli pood, kus müüdi igasuguseid naljakaid ja eri kujuga maiustusi ja muud nänni. Andsin igaks juhuks Dzeigi kätte hoiule, et ma midagi ei ostaks. Ja miskipärast telefoni ka.
Vaatasime seal veits ringi ja läksime siis edasi vetsu-ukse poole, kus üks proua järjekorras ees seisis. Ootasime suht kaua, kuni keegi välja tuli ja proua sisse lipsas. Meie taha kogunes kena järjekord. Kui lõpuks proua ka välja tuli, läksin sisse.. ja selgus, et sees oli üks suuuur ruum, kus oli palju kabiine, mis olid veits nagu labürindi moodi vms. Igaljuhul leidsin endale sobiva kabiini, panin seljakoti maha.. ja mõtlesin siis järjekorra peale ukse taga. Ja läksin kutsusin nemad ka sisse. Seejärel hüppasin mingisse lähemasse kabiini, ajasin oma asjad ära ja siirdusin bussi poole. Nägin möödudes, et Dzeik oli parajasti oma bussile astumas. Vaatasin huvi pärast kella ja see näitas 11:28. Kaks minutit väljumiseni!
Ja siis meenus mulle õudusega mu seljakott… mis üksi ühes kabiinis pesitses.
(Märkus: ma oleks eile päeval pea-aegu oma seljakoti ühele pingile unustanud.. sealt siis alateadvus idee napsas…)
Jooksin tagasi, kus üks proua selle just leidnud oli. Natuke aega vaidlemist ja sain oma koti kätte ja jooksin bussile.
11:33. Ei Tartu ega Rakvere bussist ei paistnud enam sabaotsagi.
Siis meenus mulle rahakott ja telefon (kusjuures, ma vaatasin kogu aeg telefonilt kella!!!)… Oh no… Aga taskuid katsudes selgus, et rahakoti oli Dzeik mulle mingil hetkel tagastanud siiski… ainult telefon oli tema käes (mis ei seganud mind siis sellelt kella piilumast.)
Läksin nördinult kassasse ja lohutasin end, et 12nene buss on vähemalt täistunnikas ja seega väga mugav. Ühtlasi ka välja müüdud, nagu selgus. Nagu ka järgmine. Ja ülejärgmine. Ja üleülejärgmine. Õpetajatel olevat linnas mingi koolitus olnud ja läbi saanud, teadisd kassapidajad rääkida.
Kui kurvalt uurisin, et millal siis esimene võimalus üldse on, sosistasid nad mulle saladuslikult, et ma ikkagi kella 12ks sinna tuleks.
Kahjuks tuli enne hommikune äratus ja ma ei saanudki teada, kas ja kuidas prouad kassast mind bussile smugeldanud oleks.
Mu suhteliselt uue kevad-sügis jope lukk andis ühel mitte-nii-ilusal õhtupoolikul sisse avalduse töösuhete lõpetamiseks. Vastuvaidlemist ei sallinud. Mašha proovis teda ka füüsiliselt mõjutada, tulemusteta.
Natuke nuttu hala ja kurtmist Empzile (loe: muu jutu seas tuli välja) ja juba postitasingi jope pakiautomaati, et Empz selle kätte saades ära remontida saaks. Mida ta ka tegi. Siis pistis Netrami poolt mulle kaugelt Türgimaalt toodud külmikumagneti jope taskusse ja postitas pakiautomaati, et mulle tagasi saata.
Eile helistati mulle, et võin paki tasuta ka pakiautomaadi asemel kulleriga kätte saada.
Ma ei rõkanud rõõmust ja rääkisin, et pakiautomaat on kõrvalmajas, ei ole probleemi.
Tema jätkas veenmist (ilmselt on üldse arusaamatu, et inimesed mugavast tasuta asjast loobuvad), et kuller tuleks täna (st nüüdseks juba eile), aga pakiautomaati jõuaks pakk homme (st nüüdseks juba täna).
Mina, kes ma teadsin, et mul eile kuus erinevat kohta on,kus ma päeva jooksul käin, ei olnud endiselt vaimustuses ja vaidlesin argumendiga, et ma ei tea täpselt, kus ma mis hetkel olen jms.
Tema ei jätnud aga ka jonni ja ütles, et kella 9ni õhtul saab!
No fain, nõustusin. ja ütlesin,et 6st 8ni peaksin kodus olema. (Loe: peale kaheksat algab mul uneaeg lihtsalt 😀)
***
Päeval tuli SMS ja puha, et kuller tuleb 19:11 (+7- 30 minutit) ja helistab ette. Sobib.
Õhtul enne kuut koju jõudes rääkisin veel T.-le ka, et kuller tuleb ja värki.
Siis tegin endale vist vahepeal lobotoomia või midagi, eneselegi märkamatult.
Enne kella 7t võtsin Koonu ja tema toidu (käime ju pargis piknikku pidamas) ja T. seltskonnaks kaasa. Kõik vajaliku võtsin. Ainult laadivat telefoni vaatasin ja mõtlesin, et ähh, kes see mulle nüüd õhtul ikka helistab. Las laeb. Pole vaja, et jalutad ja teed romanssi ja Facebooki chat kogu aja taskus piiksub, eksole.
Ilm oli nii mõnus, et kui T. peale EllieTheElephanti söögikorda ja kahes pargis jalutamist tegi ettepaneku, et lähme teeme pikema jalutuse Karlova vahel, olin kõhklemata nõus.
Ilm oligi mõnus ja jalutada oli mõnus ja Karlova oli mõnus ja üldse.
Kodu-uksest sisse astudes läks mu lobotoomia üle ja mulle meenus õudusega… KULLER?!?!?!
Kell oli veerand üheksa. Telefonis ilutses kolm vastamata kõnet ja SMS teatega, et mu pakk on jõudnud pakiautomaati.
***
Palun vabandust 😦 Aga nagu näha, siis mu alateadvus teadis juba päeval, et ega sellest kulleri-asjast head nahka ei tule, miks ma muidu nii agaralt vastu vaidlesin väärt pakkumisele.
Piinlik on ikkagi.
***
Aga lõpetuseks 2 esmaspäevast pilti, mida Facebooki-sõbrad on juba ammu näinud:
Koon, kes hiireurgu laiemaks kaevas ja Koon, kes selle kevade ujumishooaja avas:
Kui mu blogis pisut tuulata, leiab et kõrvaklappidega on mul nüüdseks juba päris ee.. mitte-püsisuhe… Lühikokkuvõte on nt siin postituses, “teise peatüki” all.
Oh well, nüüd on seis selline, et taskus olles on tööle kõndides see juhtmeots alati väga liikuv.. ja juhtmele see ei meeldi. Mu roosade klappide üks kõrv jurab nüüd. Ehk siis kindlas asendis paigal hoides on kaks kõrva kuuljad, aga kui natuke juhet liigutada (st ennast liigutada), siis on ainult üks kõrv kuulja.
Nii ma siis võtsingi selle tehnikapostituse kommentaarist Sesamy nõu kuulda ja tellisin endale täna uued klapid.. need esimesed, valge-sinisega ja handsfreega ja lühema juhtmega kui teised… need, mida ma tegelikult kogu aeg igatsenud olen.
PS. Lisaks olen ma oma lugemisoskuse kaotanud.
Eile lugesin lausest “klient on intellektipuudega” välja “kõik on intellektipuudega” (vahel tundubki nii 😀).
Täna lugesin ehitussildilt sõna “peatöövõtt”, ainult et mina nägin seal “peavöökott”… tükk aega juurdlesin esmalt, et miks vöökott peas on ja et mis sellel üldse ehitusega pistmist on… Siis lugesin uuesti ja voila, keegi oli tähed õigeks ümber tõstnud :D.
Teistele lugemiseks igav, aga endale meenutuseks märgin mingid meeldejäänud unenäohetked eelmisest nädalast üles 🙂
***
1. Segane lugu sellest, kuidas me sõprade ja kolleegide jt-ga keset metsa mingites kämpingutes elasime. Metsas oli pime. Kogu aeg. Aga ikkagi oli keelatud öösiti väljas käia, sest väljas olid öösiti libahundid… (Ma pean ilmselgelt vähem Vampiiripäevikuid ja Originals-i vaatama. -Toim.)…ja lisaks mingid “teist liiki libahundid”, kes olid nagu hundi kehaga aga ilvese vms kaslase näoga ja hästi kissis silmadega.
Olenemata öisest liikumiskeelust hiilisin ma ühel õhtul välja, et suvalistes kohtades maad kaevata ja tuhka otsida… Seda sellepärast, et sain teada, et Maša oli ema tuha (kes tegelikult ei ole üldsegi tuhastatud -Toim.) lihtsalt mulle ütlemata mingisse kohta maha matnud, lahtiselt. Aga mul oli ju ometi olemas uhke urn! Ise tehtud, suurest lambipirnist!
Maša ei avaldanud peitmiskohta, aga suutsin oma hea ninaga õige kohani jõuda ja sõelusin mulla seest tuha välja ka.
Tagasiteel tulin mööda meie sõprade/naabrite majast, kus elas jaapanlasest sõber Kim (Kes juhtumisi oli Rory sõber Lane Kim Gilmore tüdrukutest, kes küll seal sarjas oli Koreast, mitte Jaapanist… PS. Äkki ma peaks vähem Gilmore Tüdrukuid ka vaatama? -Toim.) ja kuulsin-nägin läbi akna pealt nende vestlust, kus selgus, et need imelikud kissis silmadega tapjahundimoodiloomad olid jaapanlastest tekkinud libahundid.
Kiirustasin koju, et teisi hoiatada, aga see kuradi Maša ju vältis mind, sest kartis, et ma hakkan talt tuha kohta infot uurima ja ma nägin kurja vaeva, et teda hoiatada saaks… Argh, kui närvi ta mind ajas unes :D.
Aga kuidas kogu lugu lõppes ma ei teagi, sest uus unenägu tuli peale.
**
2. Sama öö. Nägin unes, kuidas T. päev otsa hästi veidralt käitus ja mind telefonis vältis jms. Kui õhtul koju jõudsin, siis sain teada miks. Ta andis mulle rasedustesti ja selgitas juurde, et ta olevat ennast hommikuti halvasti tundnud ja üldse on tal tunne, et ma olen rase, sest tal on kõik raseduse sümptomid ja tema ei saa ise rase olla :D. Ma ehmatasin ennast selle peale kohe ärkvele, sest see oleks suht hirmus ikka :D.
Veidi ärkvel olnuna jõudsin siiski maha rahuneda, sest tean kindlalt, et põngerja-hirmu ei ole… ja üldse oli kogu unenäos süüdi Vihmahääl, kes oli FBs mu kaalu-juurdevõtmise-postituse all küsinud, et ega ma rase pole. ei ole, tänan küsimast.
*
3. Aga see öö ei olnud veel läbi 😀 Sest kui ma ennast rasedustesti peale ärkvele ehmatasin, oli kell alles pool 2.
Järgmine uni algas pisut paremini. Otsisime sõprade ja T.-ga kohta, kuhu sööma minna ja lugesime erinevaid arvustusi. Umbes 20 erinevat inimest olid kõik soovitanud ühte sama kohta – Sadamateatris asuvat pubi (mida tegelikult ei ole olemas).
Mõeldud-mõeldud, läksime kohale. Sisekujundus oli segu Must Täku Tallist ja Hansatallist. Menüüks oli raamatuke, mis nägi täpselt välja nagu Hobby Hall´i kataloog vms ja sisaldas kõike. Loogika oli selles, et mida klient tahtis, see talle (linna pealt) leiti ja toodi. Näiteks tahtsid toidu kõrvale kahte tennisereketit ja rohelist jalgratast? No problemo!
Ma tellisin toiduks pasta, mis maitses sigahea ja teenindus oli super jne… kuni ma leidsin oma pasta seest umbes poole meetri pikkuse juuksekarva…
Ehmatasin end jälle üles. Õnneks ma ei mäleta, mida ma sel ööl veel unes nägin, enne hommikust äratust 😀
***
4. Ühel ööl nägin Grey Anatoomiat unes. (Sellel võib olla seos sellega, et olen nüüd umbes kolme nädalaga jõudnud sarja 7nda hooaja keskele… ehk siis, olen kodus olles vaadanud VÄGA PALJU Greyd…) Ma ei mäleta, kas ma vaatasin unes sarja või osalesin ise. Igaljuhul meenus mulle järgmine päev seda vaadates hetk, kus Alex koomas oli ja Izzie tagasi tuli, et Alexiga olla. Aga alles järgmine päev selle üle juureldes avastasin, et sellist asja pole ju sarjas olnud… ehk siis nägin seda ilmselgelt unes. (Kas ma peaks vähem Greyd vaatama?)
**
5. Täna öösel elasin ma mingis imelikus majas, kus minu korterisse sissepääs käis nii, et pidin trepikojas minema teisele korrusele. Seal sisenema naabri korterisse (Kellel oli samasugune võti nagu mul), naabri korter oli läbi kahe korruse ja nii pidin ma nende korteri teisele korrusele minema… ja sealt läks alles uks teise trepikotta, kust läks omakorda uks minu korterisse.
Kuna need naabrid mulle eriti ei meeldinud, siis ma võimalusel vältisin oma koju minemist ja ööbisin külapeal. Naiss laiff. Not.
Siia juurde ma sobivat pilti ei leidnud, panen siis pildi oma päris korteriuksest:
Hästi käituvad koerad on teretulnud! 🙂
Mac käis vahepeal Tallinnamaal, tervislikel põhjustel. Jõudsin kohale õhtupimeduses ja siirdusin Empzi juurde öömajale. Kohapeal pugisin kõhu kotlette ja kartulit täis ja astusin kaalule. Olgu öeldud, et kui ennast seal jaanuaris (või oli see veebruar?) kaalusin, olin esimest korda ületanud maagilise 50kg piiri. Ja seekord, ei uskunud oma silmi, kui kaalul ilutses maagiline: 54,7 kg! Uhke värk! Hommikuks oli see küll 54,1-ks kahanenud, aga siiski. Kui sünnikaal välja arvata, olen ma normaalkaalu kategooriasse sisenemisel lähemal kui ei kunagi varem! Jess!
Siis vaatasime telekat ja rääkisime viimaseid ja eelviimaseid uudiseid ja nagu mul kombeks, kobisin õhtujutu ajal magama…. kuigi järgmisel hommikul oli äratus alles 08:30ks pandud.
Järgmiseks päevaks ei teinud ma meelega kindlaid plaane, kui arst välja arvata. Mõtlesin lihtsalt, et oleks väga tore, kui jõuaksin kasvõi ühte järgnevast: Ch.-d sünnipäevapäeva puhul õnnitlema (suisa õige päev!), Tiger´i poodi, Snob Cats&Dogs´i poodi, Rahva Raamatu raamatuturule.
Minu suureks üllatuseks jõudsin kõikjale neist! Oma osa on selles ilmselt ka sellel, et ärkasi pool 7 hoopis…
Et Tallinnasse ikkagi igapäev ei satu, siis tõin kingitusigi kaasa. Endale ka, loomulikult!
Tõin endale näiteks tasapinnalise värviliste tähtedega külmkapinagnetite tähestiku. Kuigi mu külmik on magneteid täis ja kirjutama ei mahu. Olen tuhat aastat magnettähti otsinud ja nüüd kui külmikul ruum täis sai, siis lõpuks leidsin. Pöörfekt taiming!
Teiseks ostsin endale telefoni laadimise Dock´i, lootuses, et kuna see on paiksem siis ma ei painuta seda alatasa katki. Boonuseks saab seda ka ilma docki aluseta tavalise laadijana kasutada. Ja last, but not least, kui mul kõlar oleks, siis saaks selle ka sinna ühendada.
Mul on tegelikult kõlad, bluetoothi oma, aga selle sinna külge kaabliga ühendamine tundub veits mõttetu… Kui ta ilma kaablita ka ühendub ju 😀 :D. Igaljuhul, fäänsi.
T.-le tõin ükskord varem istuva mehikese, kelle peast muru kasvama hakkas. Munapildil oli mehike näha ka:
Et seekord tema botaanikahuvi säilitada, sai ta purgikese Maagilise oa-taimega… mille küljes teoreetiliselt süda olema peaks. Eks praktiliselt on kunagi näha. Pluss juurde mõru šhokolaad ja Top Geari raamat: eriväljaanne lastele 😀
Kogu mant, välja arvatud raamat, mis on raamatuturult, on pärit Tiger´ist. Muud manti oli veel kingitusteks sealt, a see selleks.
Snobist sai Koon nänni. Kuigi ma satun sinna kahjuks ainult mingi 2 korda aastas, on seal alati niiiii armas käia! Tervitatakse juba kaugelt, mäletatakse nime, küsitakse, kuidas EllieTheElephantil tööalaselt läheb jne. Niitoreniitore!
Ja last, but not least, oli niitoreniitore jutukas LuxExpressi bussijuht (Rein)! 🙂
***
Kokkuvõttes oli väsitav päev. Suisa nii väsitav, et täna unise peaga riidesse toppides, avastasin tööl, et olin oma lühikesed pidzaamapüksid uuesti jalga ajanud ja teksad nende peale pannud. Stiilne.
Varem pole minuga nii juhtunud igaljuhul 😀
Lugesin ükspäev unenägudest fakte.
Peale seda nägin unes, kuidas ma poes vutimune müügil nägin. Need olid pakendatud helekollastesse ja helesinistesse paberitesse. Ja hinnasildil ilutses 11 eurot sentidega. Ma ei ostnud neid.
Aga faktides oli kirjas, et enamik inimesi ei suuda unes lugeda. Niisiis olen eriline. Samas unes lugesin veel Wikipediast bändi Analysis kohta ka.
Teine fakt oli, et 12% inimestest näeb must-valgeid unenägusid. Aga vutimunad olid ju helekollastes ja sinistes paberites. Järelikult ma ei ole ikkagi eriline vaid 88% tavaliste hulgas.
Oeh. Ma olen eriliselt tavaline.
***
Aga nüüd edasi kolme vaba päevani. Ideaalne töönädal olekski 4+3, kas te ei leia? Nelja päevaga ei jõua veel NII ära väsida, et 2 täispäeva puhkust vajaks ja kolme puhkepäevaga jõuab nii puhata ja mängida kui ka asjalik olla.
Näiteks vaatasin ma kolme päevaga (suures osas muude toimetuste kõrvalt) ära 30 osa Grey Anatoomiat (kokku 20 tundi). Alustasin nimelt mõni aeg tagasi esimesest hooajast uuesti järjest vaatamist. Vahepeal püüdis mu arvuti mind küll võõrutada ja näitas mulle hoopis valget pilti, aga siis paranes imeväel. (Mõtlen praegu, et mul on viimased enam kui nädal aega olnud peaaegu iga päev mingi seletamatu väike palavik. Äkki meil on arvutiga mingi sama häda – arvutiviirus vms?)
Suurel Reedel ärkasin T.-ga samal ajal, st. kell 5 hommikul. Käisime koos Fränkyga üht magistranti lõputöös aitamas ja olime intervjueeritavad. Ülejäänud päeva oli mul mingi seletamatu põhjuseta paha tuju ja ma ei teinud midagi peale seepide. Ahjaa, süüa tegin ka: pool kilo toorvorstikesi, mille siis ilma lisanditeta ära sõin. Nämma. Üleval kannatasin olla poole kümneni, siis nägin juba topelt ja kadusin tuttu.
Laupäeval olin hommikul unisem. Ärkasin alles kell 6. Viitsisin isegi koristada! Wow. Ja puhusin kaks muna pannile tühjaks, millest omletilaadset toodet tegin ja koortest 2 munapead. Kuna Fränky hiljem munade kiilaspäisusega leppida ei suutnud, tegin hiljem juuksed ka juurde.
Kuna Fränkyl oli Lapstööjõud külas, kes juba eelnevalt nõudis, et Maci juures tuleb lauamänge mängida… sest lastele meeldib mängida… siis tulid õhtul Fränky, Lapstööjõud ja M. külla.
Koon oli rahul. Sai sülle pugeda ja lauamängudest osa võtta, kohtunikune. Pluss tal oli ju Dzännu külas!
Kell 20.15 viskasin nad ebaviisakalt välja, sest mul saabus uneaeg :D. Kui olin voodisse jõudnud tuli M. veel korraks tagasi ja tõi Fränkylt/Fränky emalt kaks karpi kukeseeni. Nämmmmmm… Ühtlasi meenus, et ma ei olnud söönud, kui snäkid mängude kõrvale välja arvata. Ähh, ple hullu, homme on ka päev.
Homme, ehk siis pühapäeval, magasin kõige kauem ja ärkasin alles 06:55. Kreit saksess!
Peale Koonujalutust ja hommikukohvi seebi kõrvale puhkasin vahepeal oma silmi ja kleepisin külmkapikaubale silmi:
Nägin ükspäev internetis inspiratsiooni ja ei suutnud vastu panna. Eriti kui karbitäis silmi olemas oli.
Kui T. seda õhtul nägi, siis ta tõdes, et natuke on hirmus. Dieedinipp äkki? Ühtlasi arutlesime, et nüüd võiks igale asjale oma nime ka anda, mitte neid enam igavalt võiks ja ketšupiks ja pasteediks kutsuda:
– “Kuule, pigista mulle ka veits Siirit.”
– “Ulata Viivit palun.”
– “Kas Peetrit on veel järgi?”
– “Tiit lõhnab kuidagi kahtlaselt.”
– “Oi, Susanna on hallitama läinud.”
– “Mitu muna Mardil on?”
– “Mul on praegu täiega Kaarli järgi isu.”
– “Eve tähtaeg hakkab lähenema…” … jne.
See selleks. Edasi tuletasin meelde möödundsuvise trimmimise õppetunni EllieTheElephanti kasvatajalt ja vaatasin mõned õpetusvideod otsa. Seejärel otsisin välja pügamisaparaadi, juuksurikäärid, fileerkäärid, küünetangid, 3 kammi (žiletikamm, kitsaste piivahedega ja laiade piivahedega kamm) ja 4 harja (Furminaator, kraas, juukseharja moodi hari ja pehmete jõhvidega tihe hari) ja asusin Koonu kiusama.
Kuna ta on üsna laiskloom, siis esimene kolmveerandtund, kus ta istuma pidi, talle vist väga ei meeldinud. Aga ülejäänud 1,45 tundi võis ta enamjaolt lamada ja sellest oli tal kül sügavalt ükskõik, mida ma seal toimetan.
Tulemuses on näha küll iluvigu, AGA arvestades, et see on minu esimene kord, siis ma eeldasin, et ma pean Koonu nädalaks teiste pilkude eest keldrisse peitma vms… Aga ei, suhteliselt 3+ tulemus on… 10-palli süsteemis.
(Vasakul enne, paremal pärast. Tööd tegin kaela, põlle, kõrvade, saba, jalakarvade, käpavahekarvade ja küüntega.)
Kui Koon trimmitud ja jalutatud tuli nälg pihta ja nii ma siis kokkasin.
Praadisin ära pannitäie kukeseeni (aitäh!), viskasin sekka 2 muna (ikkagi munadepühad ju) ja ladusin pärast peale juustutükikesi, mis toredasti ära sulasid.
Ma nimetaks selle peenelt – Piatto di funghiconuovavacanze (Munadepühade seeneroog).
(Kuidas muuseas tundub nädalavahetuse põhjal: kas ma peaks kuidagi oma söömisharjumusi muutma?)
Peale sööki võtsin lõpuks ometi kätte ja otsisin välja u.3 kuud tagasi ostetud pildiraamid ja tahvlivärvi. Ja muutsin pildiraamid tahvliteks:
Downside on see, et kuiva lapiga kriit väga maha tulla ei taha ja märg ajab värvi ka uuesti vedelaks. Nii et mu esialgse plaani sinna igapäevaselt kirjutada-joonistada võib vabalt feilinuks lugeda.
Õhtu lõpetuseks vaatasin ära selle osa, kus George surma sai. Olin kurb ja kobisin magama.
Täna oleksin magamises kõige edumeelsem olnud. Kell kuus ei oleks tahtnud äratusest midagi kuulda… aga pidi.
3. Otsi välja kohvipakk. Tõsta 2tl puru kruusi põhja.
4. Mine otsi köögist lapp, millega kapile pudenenud puruhunnik ära pühkida.
5. Vii lapp tagasi. Loputa ja riputa kuivama.
6. Ära oota päris vee-keemise lõpuni, sest igav hakkab. Lülita kann välja.
7. Vala vesi kruusi.
8. Mine otsi köögist lapp, millega kapile nirisenud vesi ära pühkida.
9. Vii lapp tagasi. Loputa ja riputa kuivama.
10. Avasta hirmuga, et valasid vett liiga kruusi ääreni. Mõista juba ette, mis järgmiseks saab.
11. Haara kapilt presskruusi sõel.
12. Seda tehes pilla oma lusikas maha.
13. Mine pese lusikas köögis puhtaks. Pane kuivama.
14. Tule tagasi sõela juurde. Hakka seda ettevaatlikult kruusi suruma.
15. Imetle sõela vahelt läbi pressivat ja üle kruusi ääre nirisevat kohvivett.
16. Mine otsi köögist lapp, millega kapile nirisenud kohv ära pühkida.
17. Vii lapp tagasi. Loputa ja riputa kuivama.
18. Tagasi jõudes avasta, et unustasid ju uue lusika võtta.
19. Too köögist lusikas.
20. Lisa kohvile suhkrut.
21. Lisa kohvile kondenspiima.
22. Avasta, et pastakas, millega kondenspiima ostnud kolleeg meie nimed sinna pakile kirjutas, annab värvi. Nühi natuke aega oma sõrmedelt musta tinti maha
23. Kui jälle pilgu tõstad, avasta et suhkur+kondenspiim olid ilmselt vee kriitilist piiri veelgi tõstnud ja kohvi voolab mööda kruusi ääri kapile.
24. Mine otsi köögist lapp, millega kapile nirisenud kohv ära pühkida.
25. Vii lapp tagasi. Loputa ja riputa kuivama.
26. Tagasi kruusini jõudes avasta, et asi oli hoopis selles, et kohv nirises ülal-ääres olevast sõela kinnituskohast vms. Viimane 1cm kruusist peab olema tühi. (Ei ole).
27. Lürbi teelusikatäite haaval kuuma kohvi kruusist vähemaks, kuni enam ei leki.
28. Mine otsi köögist lapp, millega kapile nirisenud kohv ära pühkida. Puhasta kruusi põhi ja kapp.
See pole küll eesmärk omaette, aga kahtlustan, et postitus lööb pikkuselt ilmselt Fränky kilomeetripostitust. Aga võib-olla ei löö ka… eks näis.
Esmalt, kirun ruttu ära. WordPress on JÄLLE kujundust muutnud. Ma olen muidu temakesega väga rahul, aga no mis häda on iga paari kuu tagant kõike teistmoodi teha?
Okei, seekord ei ole kõik teistmoodi. Iseenesest on kõik sama, välja arvatud see, et tegumiriba vms asus enne paremal ääres ja nüüd vasakul ääres. Mis tal seal paremal häda oli?
Ma olen kuulnud, et näiteks see, kui iga mõne väikese aja tagant armastad oma tuba/korterit ümber tõsta sisustuse osas, siis see pidavat viitama mingile murele stiilis, et muu Sinu elus pole Sinu kontrolli all ja siis Sa elad ennast mööbli peal välja, et midagigi oleks nii nagu Sina tahad. WP loojatel on vist sama mure.
***
Aga pajatan siis hoopis oma pühapäevahommikust.. kuigi mõned on seda lugu juba kuulnud. Aga kordamine on tarkuse ema. (Kui Maša seda lugema satub, siis siinkohal teeb ta ilmselt mõttes mõned emanaljad 🙂)
Vihmahääl oli mul nädalavahetusel külas. (Aga praegusel hetkel on hoopis Londonis külas). Pidi ta siis pühapäevahommikul 11se bussiga varvast laskma ja panime 9ks äratuse. Sest Vihmahääl armastab magada.
Mina see-eest armastan magada ainult tööpäevadel ja olin pühapäevahommikul kell 06:17 krõpsti üleval. Kas te teate, kui igav on olla ärkvel, kui teine inimene magab ja Sa ei tohiks teda üles ajada ja te olete 1-toalises korteris?
Väga.
Kuna Koon ei olnud nii äratamise vastane, siis ajasin ennast mingil hetkel püsti ja mõtlesin, et käin kiirelt pargis temaga. Pikka jalutuskäiku polnud veel väga vaja, sest 11ks pidime niikuinii temaga bussijaama ja tagasi jalutama.
(*reklaamipaus* mu kõht valutab ilma põhjuseta nii väga, et pean vahepeal kirjutamisse pause tegema. Kui ma nüüd saba annan, siis ma ei päranda kellelegi midagi… no ok, koon võiks T.-ga jääda. Muu müüdagu maha, õppelaenu jms katteks. Tänan.)
Niisiis. Jõudsime EllieTheElephantiga just parki, kui nägin (loe: esmalt nägi Koon ja siis mina), et pisut eemal istub lahtiselt ja jälgib Elliet üks isane kuldne retriiver. Vaatasin siis ringi, et kus omanik on, aga ei paistnud…
Millised on šansid, et ma oma kuldsega jalutades satun kokku hulkuva kuldsega? Suhteliselt nirud, eks? Sellepärast ma umbes 20 minutit veel ootasingi, ise veendunud, et ta omanik on ju siinsamas!
Aga ei olnudki.
Proovisin siis härra kaelarihma piiluda, et ehk on numbrit vms. Igati viks ja viisakas hulkur oli muidu. Aga numbrit ei olnud ja minuga tutvusest ta ka huvitatud ei olnud. Proua Koonust tegi välja, aga minu eest põgenes ohutusse kaugusesse ja kutsumisele ei reageerinud.
Piilusin telefoniga internetti. Lähiajal keegi oma kuldset seal otsinud ei olnud.
Kaalusin teisi võimalusi:
a) Loomakliinikus kiipi kontrollida?
Pühapäeva varahommikul ei ole loomakliinikud eriti avali ustega mind ootamas…
b) Varjupaigas kiipi kontrollida?
Varjupaik nädalavahetusel ei tööta. Politsei reageerib ainult siis, kui oht on inimese või koera elule.
c) Lasta vihmahäälel teine rihm tuua ja proovida teda püüda, et siis hilishommikul kiipi kontrollida ja netti jälgida?
Vihmahääl oli tuppa magama lukustatud ja võtmed minu käes..
Nii ma siis valisingi variant D, ehk koera jälitada, lootuses, et ta koju läheb ja ühtlasi teid ületades teda autode eest kuidagiviisi (ma ei tea kuidas) turvata.
Mõeldud tehtud. Härraskoeral vahetult sabas õnnestus püsida seni, kuni ühest majast tuli koos omanikuga välja teine preili-kuldne-retriiver ja härra koeral oli äkitselt EllieTheElephantist ükskõik ja sööstis uutele jahimaadele. PreiliKuldse omanik ootas meid Koonuga järgi, eeldades, et ma oma härraskoera nii jalutan.
Vestlusel selgus, et seal majas kusagil teadmata korteris elab küll kuldne isane, aga kas toosama, olevat näo järgi keeruline öelda. Härra ei olnud ka seda nägu, et ta tuttavas kohas on, sest noh, tal olid muud huvid parajasti silmapiiril ;).
Ootasime oma koertekarjaga sisehoovis ja arutlesime, et kelle me julgeks pühapäeva varahommikul üles ajada, et uurida, kas nemad teavad, kus isane kuldne elab… ja siis edasi uurida, kas too isane on parajasti kodus või jooksus.
Olnud kümmekond minutit arutlenud, ilmus välja kuldse omanik :).
Oligi selle maja koer. Kusjuures, kui seda kuldset preilit parajasti õigel hetkel poleks välja astunud majast, oleks me härrakoeraga sealt tuimalt mööda kõndinud. Juhuseid pole olemas, onju 🙂
*
Tatsasime siis kiirelt koju, et Vihmahääl üles ajada ja bussile minna. Sest mu kiirvisiit parki oli veninud umbes 1,5 tundi plaanitust pikemaks.
Jõudsin trepikotta. Koon lippas trepist üles ja hetk hiljem kuuldin korralikku kolinat. Lippasin siis ka üles ja leidsin kassi. Kes Koonu eest põgenedes äärepealt läbi trepikoja akna hüpanud oleks.
Viisin EllieTheElephanti ära tuppa ja läksin kassijahile. Lähemal vaatlusel tundsin ära kõrvaltrepikoja kiizu, kes päeval sisehoovis chillib. Ju siis oli mingil hetkel siia hiilinud ja sisse lukustatud.
Minu üllatuseks tuli kass meelituste ja kutsumine peale kenasti kaasa. Saate aru – kuldne retriiver ei tule ja kass tuleb! No mis päev see selline on? Peale selle, et ülemaailmne kadunud lemmikloomade päev vms ilmselt…
Kiisu jõudis mu abiga sisehoovi ja tundis end seal edasi koduselt. Läksin siis tagasi tuppa Vihmahäält äratama.
Vihmahääl muuseas sõitis tagasi pealinna Täistunniekspressiga (Lux ekspress) ja eelmüügist ostetud piletil oli kohanumbri asemel märge “vaba koht”. Nagu läbisõitval bussil vms. Veider. Mis päev see küll selline on?
(Aga vähemalt oli tal hiiglamatore bussijuht, kes väljas EllieTheElephanti kutsus ja kudrutas. Awww 🙂)
***
Timehop näitas mulle täna täpselt aasta tagasi tehtud fotot. WinterWonderland:
Tänaseks lubab 12 kraadi sooja. Mõnevõrra jahedam, kui paar viimast päeva, peab tõdema…
***
Mac istus eile oma telefoni-laadija juhtmele, kui too parajasti laadis. Teadagi. Apple-toodete nõrk külg ju on juhtmed.
Täna tellisin osta.ee-st uue laadija. Sealt sain kolme euroga, poes oleks 20+. Et ma olen neid juba 4 aastaga neli tükki kasutanud, siis on elu näidanud, et sama vastupidavad.. või siis sama mittevastupidavad on. 🙂
***
Homme läheme VäikeFränkyga Rakverre! Sadamasilla tuuri viimasele kontserdile. Et nad ju ainul tuure mööda käivad, mitte niisama, siis mine tea, millal muidu jälle saab. Ja$ ja Pilleriin tulevad ka kaasa ja ei vajanud isegi veenmist vaid olid kohe nõus. 🙂 (hilisteismeline+kaalud on muidu selline isend, keda tuleb tuhat aastat veenda)…
Aga Teil, Rakvere Rajooni inimestel (ja ka mujalt), on nüüd viimane võimalus kuulama minna.
Muusikat olen juba kiitnud. Seekord kuulake kahte stiilinäidet huumori osas. Esimene pool videotest on laul ja teist poolt kuulake hoolega.
Vaata/kuula SEDA ja SEDA videot.
… teavad rääkida. Aga sellegipoolest on läinud kuidagi nii, et ma tööpäevadel hommikusööki ei söö. Tööle jõudes joon kohvi. Vahelharva näksin kõrvale miskit. Pealegi, tavaliselt läheb kõht rutem tühjaks, kui magu varahommikul söögiga üles äratada!
T. ei ole mu mittesöömisega rahul ja üritab kasvõi natuke-haaval mind sööma meelitada. Näiteks eile õhtul poes kohukeseleti ees. Valisin siis nii ilu pärast 2 kohukest välja, kuigi hoiatasin, et ma niikuinii unustan need hommikul kaasa võtta.
Kui ma hommikul ärkasin oli minu telefoni (=äratuskella) peal kiri pealkirjaga “Abipalve“. Sisu järgmine:
“Tere. Oleme perekond kohukesed.
Meil on kapis üsna jahe. Palun võtke meid tööle kaasa…
P.S. Märkasime, et hapukoor on kõhnaks jäänud, dieedil?
Perekond S.Aarekohuke”
Ja lõpus allkirjad ja puha.
***
Tööle jõudes kribasin T.-le: Mac: Sa oled nii armas 🙂 aga kohukesed said päästetud! T.: aww ma olin nii mures.
***
Nii see elu siin Heade Mõtete Linnas kulgeb. Vabal ajal päästame kohukesi külmasurmast.
(ja mõrvame neid siis ära süües 😦)
Eputan nüüd lõpuks tagantjärgi oma sünnipäevakingitustega.
Aga esmalt. Kas ma kurtsin juba kunagi loo sellest, kuidas ma palgapäeva ootasin ja siis poodi läksin, et endale mangolassi osta ja kuidas ma sellega poest tulin ja rõõmsalt selle vaibale puruks pillasin? EllieTheElephant aitas laga ära koristada, aga oma lassist olin ma ilma 😦
Aga sünnipäevahommikul sain T.-lt karbitäie lassisid koos vabandusega, et “päris kingitus” ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Minu meelest olid lassid juba nii armas mõte, et oleks piisanud sellestki 😛
Siis avasin magustoidukausside kasti, mille Dzeik mõni päev varem saatnud oli ja milles minu kingitus ka olema pidi. Ennäe: oligi!
Kuigi termo-topsi ei olnud mu blogi kingisoovi-nimekirjas, teadis Dzeik siiski, mida teeb… Olime selle puudumise üle külmadel kargetel sügisjooksu-hommikutel arutlenud. Või noh, mul tegelt oli üks, aga see ei pidanud vedelikku kinni.. nii et see ei loe :P. Värviga pani ta ka teadlikult täppi: hele/laimiroheline ja oranž on mu lemmikvärvid. Nii, et roheline sobis täiesti.
Tööle jõudes ootas mind samalaadne toode, mida ise küsinud olin – presskannu/termokruusi segu toode:
Ja küpsetis, millelt on küünalde järgi näha, kui vanaks ma sain 😛 (loe: 7 🙂)… lisaks kommid, ja kolleegilt Simpsoni-sokid (mul on need täna jalas!) ja inglise krõpsud.. ja šokolaadi sain ka.
Päevase hilinemisega sain bossilt koogi. Teades, et ma suurem asi magusasõber ei ole, leidis lahenduse:
Sünnipäevaõhtul käisime Creppis söömas. Sain veel manti. Seeni ja rummi ja koolat ja teed ja teesõelad ja kuldsete kutsikatega pusle:
Alustasin eile pusletükkide sorteerimist ja ladusin ääred kokku (välja arvatud üks ääretükk, kes musta lambana end kuhugi tavatükkide sekka seadis):
Ja õhtul kodus ootas mind koogike ja pisike šampa (mis on siiani joomata) ja lepatriinudega lilled:
***
Nädalavahetusel, kui kolleegid+2 mulle külla tulid, sain veel manti. Muu polegi oluline (näiteks see, et te ei usuks, kui palju inimesi minu imepisikesse korterisse mahtus… või kuidas vaesed inimesed osalesid orienteerumises, kus nad pidid näiteks kohvikus töötajale “ööd on siin mustad” parooli ütlema, või punase märgi kõrvalt puu seest pudelit otsima.. .ainult et punane märk oli kaardil… mis oli välja prinditud mustvalgelt… või kuidas üks sünnipäevakülaline mind peale pikki ja tulutuid punase märgi otsinguid telefonitsi sünnipäeva puhul tapmisähvardas (muuseas, kui ma nüüd tegelikkuses siiski kogemata trammi alla peaks jääma, siis tema pole süüdi!)).. oluline on see, et ma sain veel kinke!
Komme. Seeni. Suppe. Kismetit.
Sheikeri. “Päris” sheikeri:
Tee-ise-ilma-lumeta-lumekuul:
Oranž Minioni-tass armastava kirjaga “Heit ju, ju agli!”:
Apollo kinkekaarid, mille osaliselt nädalavahetusel realiseerisin ja tõin endal ekoju päris oma Kalle Blomkvisti raamatu, kus kõik kolm osa koos on. Wiiiiii :).
Ja bluetooth-kõlari, millest ma ühes teises postituses varsti pikemalt räägin:
Sel reedel sain oranži t-särgi ja Blondiinide anekdoodid (ma pole küll blond, aga nende üle naerda on ikka tore).
Ja sel laupäeval sain mõningase hilinemisega veel Pätsi leiva ja maasingi ja taluvõi. Nämmmmmmm…
Ja pühapäeval sain T.-lt ka kätte kingi, mis õigeks päevaks jõudnud polnud.
Robbie Williamsi plaat, Under the Radar, vol 1… mida poodides ei ole. Ja millel *trummipõrin* on Robbie autogramm. Beat that!
Ideaalne punkt sünnipäevapidustustele ma leian 🙂
PS. Enim kõrva on jäänud uuelt plaadilt esialgu lugu H.E.S. … eriti refrään:
Olen megasjalik olnud … ja sellepärast olen megaväss… ja sellepärast istusin nt täna öösel kella 2.30st 5ni peavaluga üleval. Pingest või pingelangusest või üleväsimusest, who knows.. and who cares 🙂
Eniveis, see viimane tunnike, mille ma kell 5 lõpuks magasin, nägin ma unes, et olin taimede eest võitleja. Et pajul on valus, kui Sa talt nahka seljast koorid ja kuusel, kui Sa talt jäsemeid küljest murrad ja lillel, kui Sa tema kesknärvisüsteemi (juurestiku) teda murdes temast lahutad, jne.
Ja, selleks mõtlesin ma välja ja joonistasin südantmurdva koomiksi karikakrapaarist, kes õnnetult lõpetavad, kui üks mees Karikakrapreili lillelehtedega oma kaasa armastust testib. Aga Karikakrahärra armastab teda ikkagi… 😦
Proovisin seda koomiksit ümber ka joonistada… aga pean tõdema, et unes olin ma ikka oluliselt parem kunstnik. Nii, et järgmine kord kui ma väidan, et ma oskan joonistada, võib mulle vastata: in Your dreams!
Ohh, ma olen ikka lootusetu romantik. In my dreams vähemalt 🙂
***
Eile tuli üks võõras härra mulle pargiservas ligi ja andis mulle pisikese EllieTheElephanti kuju. #TartusIkkaJuhtubJu
***
Aga nüüd eemaldun asjalikuna ja naudin oma viimsetpäeva… kahekümneseitsmesena.
Sest mul on homme sünnipäev!!!!
(vihje: Smartpost tuleb kohale ühe päevaga!!)
Highlight of my Friday oli see hetk, kus minult küsiti kassas dokumenti. Mis juba iseenesest on alati väga meelitav.. oh, mis te nüüd *edvistades*… kohe otsin dokumendi!
Kuni Fränky kõrvalt mainis, et jook, mida maksma hakkasin polnud alkoholiga…
Kui tihti te nii noored tundute, et isegi lkovabadel jookidel dokustaati küsitakse? Ah? 😛
**
Tegelikult oli tegu mingi peene mehhiko vms koolajoogiga. Karastusjook. Limps, noh. Aga, et see oli 0,33l klaaspudelis siis oli vist veits eksitav.
Tõe selguse huvides olgu siis öeldud, et kui müüjale mainisime, et see on koola, siis ta enam dokumenti ei tahtnud. Ma jäin kohe sealsamas vanemaks…
**
See omakorda tuletab mulle meelde lugu, kus me Caroga äsja täisealiseks saanud olime ja siis Säästukast toonikut ostsime, rõõmustasime, et dokumenti ei küsitud (peaaegu oleks ise näidanud) ja läksime jõime end sellest purju.
Kaineks saime siis, kui avastasime, et toonik ei sisaldagi alkoholi.
Oh seda noorte joodikute elu. Ei ole kerge, ei ole.
***
Koon on tagasi tööl! Jipiiiii!
Ja too Tiibeti koon, keda ma taga otsinud olen ja nüüd kohanud ei ole.. sain tagasisidet, et vähemalt on ta omanik mõistlik ja mures ja tegeleb asjaga. Ikkagi inimene.
***
Ja last, but not least. Ma tegelesin nädalavahetusel heegelkummidest meisterdamisega. Ja tegin endale mobiilikoti. Jaapani-minioni kujuga:
Jaapani sellepärast, et silm tuli natuke liiga kitsas… nii ta on natuke pilukas… aga muidu olen rahul. Parem kui minu esimene moblakotikatsetus oli, seda ma ei söenda isegi näidata mitte :D.
Föörst – Panin pealkirja kribades tähele, et “awkward” on hullult veider sõna, kirjapildi poolest. Kui palju sõnu on, milles on kaks kaksis-veed? Peale “aww”-i 😀
Täna öösel ma ei näinud ühtegi tapjaunenägu. Kuigi pisut soovin, et oleksin näinud, sest nähtu oli veel veidram 😀 Väljamõeldisestki veidram.
Nimelt oli unenäomina maal. Ja istus rahumeeli naabrimehe aia taga ja luges tema ajalehti läbi, kui naabrimees tuli. Ja siis võtsin kätte ja armusin ära. Hetkega. Ja ei peljanud seda eriti ka välja näidata, sebisin elu eest, nii nagu ainult unenäomina ilmselt oskaks.
Ega temagi väga puudu ei jäänud. Mingil hetkel haaras ta mu näiteks õlale, nagu noor Jumal ja hüppas üle aia.
Rohkemat ei toimunudki õnneks, lihtsalt mingid vihjed jms. Aga siis ta helistas mulle järgmisel päeval salaja ja ütles, et oli küll tore, aga see oli ka kõik. Sest ei tohi. Ja mina küsisin õnnetuna, et kas ma tema ajalehti ikka võin edaspidi ka lugeda, sest miskipärast oli see mulle väga tähtis :D.. ju siis polnud unes Postimees-online/Delfi jms veel leiutatud.
Kõne lõppes sellega, et ta leppis muga kindla aja kokku, millal ma neid lugeda võiks… et ta ikka ka kindlalt kodus oleks 😀 Ehk siis olime tagasi alguses.
**
Ärge saage valesti aru. Naabrimees on äärmiselt tore ja lõbus sell. Lihtsalt sellised pisiasjad nagu: ta on suhtes, ta on minust tuhat aastat vanem, ja ma tean teda lapsest saati ja kõik, mida ma (tegelikult “me” – ründasime alati lastekambaga) tema puhul tahtnud olen on – tema telekamäng ja tennisereketid ja tühi taara, et jäätist osta :D, luba tema armsat toonast koera jalutada.. või tema üliägedat kiike kasutada… või Narva minna :D. Nothing more, I promise.
Mistõttu oligi unenägu nii awkward. 😀
Ja ei, ma ei usu sellesse, et unenäod vastavad alati tõele ja tegelikult olen ma väga sisimas alati armunud olnud :D… Sest noh, ma tean, et ei ole. Ja tuletades meelde, et minu unenäod on enamasti stiilis, et ma kedagi ajaviiteks tapan, siis julgen nende tõepärasuses kahelda…
Samas… minu tänane teine unenägu oli juba tõepärasem. St. unenäo-mina oli üsna minulik 🙂 EDIT: Mulle jõudis just kohale, miks ma naabrimeest unes nägin! Sest ma ütlesin eile õhtul Jüri Homenja pilti vaadates (:D don´t ask!), T.-le et ta meenutab mu naabrit!
***
Läksin siis mina teises unenäos koos oma eelmise koeraga (näen viimasel ajal alatasa Ällut unes, mis värk sellega on?) (*sellega meenus mulle omakorda, et ühes unenägude seletajas on seletud: “Koduloomad – tsiviliseeritud väärtuste poolt taltsutatud loodust.”… Wtf see üldse tähendab see lause? 😀)
.. et siis läksin koos eelmise koeraga ja praeguse kolleegiga ja tema kahe sõbraga (pliks ja kutt, keda vist tegelikult olemas ei ole) Piusa koobastesse. Väljas oli miski esimene kevadkuu – aprill vms.
Ma pole eriti üldse kunstiandekas, aga püüdsin joonistada, milline sealne keskkond oli. Pilt ei tulnud eriti ruumiline 😀 Aga kirjeldan juurde.
See tumekollane on suur liiva-sein, mille külge oli kinnitatud suur.. rõdu, vms, kust vaadet nautida. Üks rõdu osa oli lahtine, et lasta läbi voolav vesi/kosk, mis seina seest tuli.
Liiv, mida mööda see vesi sealt alla voolas oli pisut kaldu alla… nii et vesi voolas nagu mööda mäge. Mida ka ära kasutati, ja rahvas lasi sealt alla nagu veepargi liumäest. Suht ohlik.
All suubus vesi suurde järvekesse.. ja sealt oli omakorda järsk “sein” umbes 2m allapoole, kuhu vesi langes väiksemasse järvekesse.
Igaljuhul, seisime me siis seal üleval (mul pole halli aimugi, kuidas ma koera mööda redelit üles tõin 😀) ja nemad arutasid, kuidas sealt alla lasta võiks olla. Et kuigi väljas on pisut külm, võiks ju proovida.
Noormees seltskonnast seisis siis selle kose kohale, et lihtsalt vaadata ja kujutleda, kui hull sealt lasta võiks olla… ja kummardas siis korraks ettepoole… kui kolleegi sõbranna otsustas, et aga proovigu ta siis järgi! Ja lükkas noormehe sealt pea ees alla. Riietega, taskus olevate asjadega.. ja pea ees. Täiesti saiko plika! 😀 Kolleeg võiks oma sõpru paremini valida 😀
Kutt karjus natuke, aga jõudis alla.. ujus pisut, lendas siis sellest teisest väiksemast kosest ka alla.. ja ronis seejärel külmast kangena veest välja ja hakkas üles meie juurde ronima.
Kolleegi-saikosõbranna vaatas seejärel meile ülejäänutele otsa, et kes järgmine on. Mina veetsin ülejäänud aja seal rõdul igaljuhul põrandal mingi toru külge kramplikult klammerdudes, et ta mind alla ei viskaks. Sest ma ei oska ujuda. JA nagu ma ütlesin, siis tänane unenäomina (teises unenäos!) oli elutruult minulik ja ei osanud ka unes ujuda. Aga see saikopliks ei tundunud olevat selline, keda see pisiasi väga huvitaks.
Nähes, et minust asja ei ole, hakkas ta ise strippama, et alla lasta. Crazy b**ch, ma ütlen!
Noormees jõudis just üles. Ja ei olnudki maaaaaailmakuri. Aga läks siiski tsiki kõrvale veenduma, et too ikkagi alla laseb. Tsikk lasi end vette istuli ja lükkas hoogu. Ja haaras siis viimasel hetkel kuti jalast ja tõmbas ta hooga endaga kaasa. I am telling You – that was one Crazy B**ch!!
Mulle aitas ja lasin sealt varvast, enne kui psaiko tagasi üles jõuab. Redelit mööda. Ma endiselt ei tea, kuidas ma koera sealt alla sain.
Läksin Älluga lähedalasuva väikelinnaga tutvuma.. ja avastasin siis äkki, et Ällu on kadunud 😦 Mäletasin, et ma käisin ringi ja pärisin inimestelt, kas keegi on spanjelit kohanud. Ma ei tea, kas ma leidsin Ällu üles… ärkasin enne :(…
**
See tuletab meelde, et eile nägin unes, et kohtasin linnas tänaval üksi hulkuvat beagle– t. Ta sibas mul eest ära ja ma jälitasin teda. Mingi umbes pool tundi jälitasin. Siis jõudis koer parki, kus üks paarike teda rõõmsalt tervitas, et noh, koer, käisid ümbrust uurimas, jah? Kus sa siis ära käisid?
Kuradi vastutustundetud unenäotõprad!
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 